Elame efektiivsuse ja majanduskasvu kummardamise ajastul, mil iga päev kaob unustuse teed inimkultuure ja olemisviise, loomaliike ja looduskooslusi. Tänavu Sundance’i filmifestivalilt kolm preemiat noppinud dokumentaalfilm «Meemaa» seob mõjuvalt kokku mõlemad pooled: antropoloogilise ja ökoloogilise.
Tellijale
PÖFF: Mure kaduva pärast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filmi keskmes on ühes raugast emaga Põhja-Makedoonia kolkas elav naismesinik. Askeetlik elu kulgeb maalähedases rahus iseenda ja ümbritsevate mesilassülemitega, mille kärgedelt saab võetud täpselt nii palju, et see sealsete elanike jätkusuutlikkust ei kahjustaks. Ühel päeval kolib aga oma haagissuvila ja loomakarjaga naabrusesse kärarikas perekond, kes otsustab samuti mesindusega kätt proovida.