Juhtkiri: juhtimisprobleem Ratas

26. novembri karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Nüüd on siis asjad arenenud nii kaugele, et seni EKRE sõnade ja tegude eest vabandust palunud peaminister Jüri Ratas on ise see, kelle tegu­de eest peavad teised vaban­dust paluma. Eile tegi seda president. Põhjusega. See on uus madalpunkt.

Seda, mida Mart Järvik maaeluministrina valesti tegi, me teame. Osalt tänu ajakirjandusele, osalt tänu riigisekretär Taimar Peterkopi uurimiskomisjoni raportile, osalt tänu Illar Lemettile. Ent selle kohta, milles seisneb Lemetti süü, mis tegi tema kantslerina jätkamise võimatuks, aetakse piinlikku häma. Mis veel hullem: häma tihedusest hoolimata kumab läbi, et praeguse valitsuse puhul võidakse tippametnikust vabaneda ka siis, kui ta on riigi seisukohast kõik õigesti teinud.

Ent võtame eilsed seletused järjekorras läbi.

EKRE esimehel Mart Helmel on kõik kristallselge: Lemetti töötas Järvikule vastu. Samavõrd enesekindlalt nimetas Helme riigisekretäri nelja­liikmelise uurimiskomisjoni järeldused ühepoolseks. Tema meelest on õigus hoopis raportile vastu vaidleval juristil, kes – üllatus, üllatus – on EKRE aktiivne liige.

Mart Järvik viitas oma selgitustes – pressiteate vahendusel, nagu talle omane – juba maikuisele otsusele viia läbi erakorraline audit, misjärel hakanud koostöö kantsleriga mõranema. Sellegi versiooni seab mõni infokild kahtluse alla. Näiteks Illar Lemetti peaministrile adresseeritud pöördumises väidetu, et ta pole saanud Järvikult ühtegi kirjalikku või suulist märkust, küll aga kõigist varasematest preemiatest suurema tulemustasu, mis maksti talle oktoobri lõpus.

Kogu loo tegeliku võtmeisiku Jüri Ratase eilsete kommentaaride põhjal leidub Lemetti käitumises nüansse, mille osas saanuks paremini teha, kuid ühtegi konkreetset etteheidet peale selle, et koostöö ministriga ei sujunud, tal (nüüd endisele) kantslerile pole. Ratas rõhutas, et tema peamine eesmärk oli lahendada maaeluministeeriumi juhtimiskriis. Seda, et Lemetti peab temast vabanemise soovi karistuseks ministri lubamatu tegevuse paljastamise eest, peaminister ei käsitlenud.

Nõndanimetatud juhtimisprobleem on Eestis tõepoolest olemas, kuid see ei seisne inimestes nagu Illar Lemetti.

Niisiis juhtus täpselt see, mida eilses juhtkirjas sai halva stsenaariumina kirjeldatud: koostöö mittelaabumise tõeliste põhjusteni ei küünditud, vaid valitsuse püsimise nimel leiti õõnsalt kõmisev ettekääne, et ministeeriumis tuleb taastada töörahu, ja ilma mõlema poole lahkumiseta pole see võimalik.

Selle, mis ja miks tegelikult juhtus, sõnastas eile õhtul president Kersti Kaljulaid, öeldes, et kõik Eestit teenivad inimesed said teada, et kui nad kaitsevad õigusriiki ja juhivad tähelepanu poliitikute möödalaskmisele, siis saab neist valitsuse jaoks lihtsalt juhtimisprobleem. «On lubamatu, et ministri ebakompetentsusele ja võimalikule korruptsioonile tähelepanu juhtinud riigi tippametnikust tehakse poliitilise kauplemise osa,» lisas riigipea.

Nõndanimetatud juhtimisprobleem on Eestis tõepoolest olemas, kuid see ei seisne inimestes nagu Illar Lemetti, vaid valitsuses, millesse kuuluvad erakonnad, mis pühivad omaenda poliitiliste huvide ja uhkuse nimel teelt kõik, kes ette jäävad. Ja valitsus – see algab peaministrist.