Andres Herkel: kuidas käia ümber Macroniga?

Prantsusmaa president Emmanuel Macron. Foto: CHRISTOPHE ARCHAMBAULT/AFP/SCANPIX

Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni ametiaja teisest vaatusest, kus ta püüab end järskude käikudega välispoliitikas näidata, kirjutab kolumnist Andres Herkel.

Emmanuel Macron oli 13-aastane, kui Angela Merkel esimest korda ministriks sai. Ta on ikka veel uustulnuk, kes korraldas uskumatu maavärina Prantsusmaa poliitilisel maastikul. Korraks paistis, et Macroni täht tuhmub kiirelt. Nüüd aga on reitingu allakäik asendunud tegude allakäiguga ja neid tal jätkub.

Kõigepealt, Macron on populist ja ei ole ka. Veel eelmisel aastal kinnitas ta, et «meie oleme tõelised populistid, sest me oleme kogu aeg rahvaga». Samal ajal on ta teravas vastuolus nii parem- kui vasakäärmuslastega, keda esindavad vana kooli populistid Marine Le Pen ja Jean-Luc Mélenchon.

Macroni tuleku populism oli süsteemivastasus. Ta lubas uut poliitikat, mis pole ei parem- ega vasakpoolne. Sisepoliitilised reformid pidid toetama vabaturumajandust, vähendama korruptsiooni ja riigi tagatud privileege. Prantsuse kivistunud süsteemi arvestades olid need julged, antipopulistlikud seisukohad. Macron on ka veendunud Euroopa-meelne, meie maitse jaoks liiga föderalistlik, aga kindlasti täiesti teisest puust poliitik kui populistid-euroskeptikud.

Macroni võit oli suur sõõm värsket õhku. Pärast Brexitit ja Donald Trumpi võitu Ameerikas oli ta populism malbe – kui see ikka oli üldse populism. Macroni edu ei põhinenud valedel ega väljast suunatud infooperatsioonil. Presidendiks saades võttis ta kiirelt natist kinni Venemaa mõjutustegevusel, sest Kreml toetas varjatult Le Peni. Oma esimesel kohtumisel Vladimir Putiniga 2017. aasta mais häbistas ta viimast vahelejäämise puhul korralikult.