Ivar Tallo: kui ukrainlase arvates on isikukood kuradist, siis ta ei pea seda võtma

Ivar Tallo. Foto: Stanislav Moshkov

Sel nädalal Eestisse visiidile saabuvat Ukraina presidenti Volodõmõr Zelenskõid huvitab ühe peamise teemana Eesti eeskuju riigivalitsemise digitaliseerimisel. Pool aastat tagasi presidendiks saanud Zelenskõi üks löövamaid lubadusi on «Riik nutitelefoni!».

Kolmandat aastat Kiievis Ukraina justiitssüsteemi digitaliseerimist nõustav Euroopa Liidu ekspert Ivar Tallo rääkis intervjuus Postimehele, kui uskumatult mahajäänud on meie jaoks Ukraina riiklikud andmebaasid ning kuidas see muudab mõttetuks Zelenskõi lubaduse.

Millise hinnangu te annate Ukraina e-riigile?

Pikka aega ei toimunud Ukrainas selles valdkonnas mingeid muutusi, sest nad ei ehitanud midagi. Ainult deklareerisid ja tegid ilusaid sõnu juba alates 1990-ndatest. Mina hindasin esimest Ukraina e-riigi strateegiat 2003. aastal, samal aastal käis Eestis e-riigi akadeemias õppimas esimene grupp Ukraina riigiametnikke. Sellest on nüüd möödas 16 aastat ja midagi pole nagu väga toimunud Ukrainas sel alal.

Esimene, kes midagi tegi, oli Volodõmõr Groismani valitsus (ametis 2016–2019 augustini), kes lõi e-riigi agentuuri ja riikliku strateegia, võtsid Eestilt üle X-tee (mida Ukrainas kutsutakse Trembita), parlament võttis vastu digiallkirja seaduse. Kuna ma olin EL-i poolt Ukraina e-arengu hindaja, siis võin öelda, et viimased 3–4 aastat on areng olnud kiire ja tubli, võrreldes varasemate aastatega. Ma tulin siia 2017. aastal väga skeptiliselt, aga avastasin, et töö käib täie hooga. Praegu vastutab digitaliseerimise eest asepeaminister Mihhail Fjodorov (juhtis Zelenskõi valimiskampaaniat sotsiaalvõrgustikes – JP), kelle ülesanseks on kogu see riigi moderniseerimine ja viimine kodanikule lähemale.

See ongi see Zelenskõi kuulus lubadus «Riik nutitelefoni!»?

See on rohkem loosung moodsate e-teenuste tarbimiseks. Oleks tore, kui Ukraina jõuaks kõigepealt sinna, kus on Eesti. Inimesed peaksid tundma, et midagi reaalselt hakkab muutuma, siis nad hakkavad sellesse uskuma. Eestis juhtus see siis, kui kaotati ära nõue kaasas kanda juhiluba. Mõte oli selles, et tõe väärtus on nendel andmetel, mis riigil on sinu kohta registris, mitte mingil paberitükil, mida sa kaasas kannad. Siin on vastupidi. See on alles pool võitu, kui kuskil andmebaasi on kirjutatud, et sa oled maatüki kasutaja, sest võib olla tuleb keegi teine ja näitab paberit, millel on kirjas, et hoopis tema on selle maa kasutaja.

Ukraina e-riigi suurim probleem on seega puudulikud riiklikud registrid?

Täna on jah.

Eriti suur probleem on see ühe väga olulise Zelenskõi lubatud reformi jaoks: lubada Ukrainas põllumaa müümine ja ostmine. Kuidas seda aga teha, kui maakadastri andmed pole usaldusväärsed?

Just. Hinnanguliselt on kuskil 26 miljonit maalappi, aga registris on sellest umbes 17–18 miljonit. Üks kolmandik pole kuskil kirjas, aga see maa on ju olemas. Kas kinnisvara on koormatud võlgadega või antud tagatiseks, on jällegi eraldi registris ja need registrid omavahel ei suhtle.

Samamoodi on puudulik perekonnaseisu aktide register. Seal on näiteks kirjas toiming, et kodanik X ja Y abiellusid, aga sa ei leia andmeid selle kohta, et ehk on nad lahutanud vahepeal. Või uuesti abiellunud. Pead otsima eraldi kannet selle kohta ja pole selge, kas leiad selle. Aga kui tood paberi, et oled abielus ja seda pole registris kirjas, siis ikkagi loeb paber, et oled abielus.

Registrist sa ei saa usaldusväärseid andmeid inimese staatuse kohta. Kuskil on küll paberil akt sinu kohta, aga et seda teada saada, siis pead arhiivid füüsiliselt läbi kammima. Näiteks kui keegi 20 000 Ukraina vöörtöölisest Eestis tahaks Eestis abielluda – keegi neist ju ikka tahab! –, siis pole võimalik saada siit usaldusväärset tõendit selle kohta, kas ta on vaba inimene või mitte. Ukraina autojuhilubadest kolmandik on plastkaardid ja arvel keskregistris, aga kaks kolmandikku lubadest on paberil ja kirjas kusagil oblasti autoinspektsiooni paberarhiivis.

Just sellepärast on neil äris suur probleem pahatahtlik ülevõtmine, et kõik andmed on manipuleeritavad. Sellega on ka Eesti ärimehed siin kokku puutunud, et vara muudab omanikku ilma nende teadmata. Justiitsministeeriumi komisjonis, mis lahendab selliseid asju, on neid vaidlusi üle 6000 juhtumi.

Suur probleem on ka selles, et erinevad registrid ei ühildu, sest siiani on nende vahel andmevahetus puudunud. Või siis on probleem nimedega. Eestis kirjutatakse enamus nimesid väga üheselt, aga siin on nimede kirjutamisel palju võimalusi: kas sa kirjutad ukraina «i»-ga (i) või vene «i»-ga (и) või paned «y», kas kirjutad pehmendusmärgiga või ilma. Nime võib kirjutada väga mitut moodi, aga andmebaasides sa ei saa kirjutada mitut moodi. Eestis on igal inimesel isikukood, mille järgi on ta andmebaasidest leitav.

Eestis tehti isikukoodid juba 1990-ndate keskel. Ukrainas hakati isikukoode andma alles 2016. aastal ning see on kuskil 14 miljonil inimesel ehk kolmandikul elanikkonnast (Ukraina ametlik rahvaarv on praegu 44 miljonit inimest – JP). Ukraina maksuametil on veel oma eraldi kood umbes 32 miljoni inimese kohta, kusjuures ühel inimesel võib neid koode olla rohkem kui üks.

Kui nad võtsid üle Eesti X-tee (platvorm riiklike andmete ja digiteenuste kasutamiseks), siis nad avastasid, et ei saa andmevahetust käima panna, kuna pole kokkulepet isikukoodi kasutamises, sest seda peetakse delikaatsete isikuandmete hulka kuuluvaks. Kui näiteks minna perekonnaseisu aktide registrisse, kus pannakse kirja abiellumised, lahutused, sünnid jne, siis seal kirjas su nimi, isa nimi, sünniaeg, aga mingit isikukoodi pole. Ukraina-suuruses riigis on selliseid Ivan Ivanovitš Petrove päris palju. Isiku seostamine isikukoodiga on neil hädavajalik samm, mida nad ongi juba aastaid arutanud, et kuidas seda teha.

Või selline näide: Ukrainas peavad kõik riigiametnikud täitma elektrooniliselt oma majandushuvide deklaratsiooni. Iga aasta esitatakse kuskil 1,2 miljonit deklaratsiooni, mis allkirjastatakse digiallkirjaga ja puha. Algus on kõik väga digi, aga mis toimub edasi? Kuna isikukoode pole, siis pole võimalik neid andmeid registritest automaatselt kontrollida. Kontrollimine käib deklaratsioonide sisemise hinnangu järgi. Näiteks kui sa oled deklareerinud 35 korterit Kiievis, siis jah, sind valitakse nende 500 «õnneliku» hulka, keda hakatakse kontrollima. Ülejäänusid, kes pole nii palju kortereid või miljonidollarilisi sularahaleide ise deklareerinud, ei kontrollita, sest andmeid pole võimalik automaatselt töödelda. Ongi selline olukord, et korruptsioonivastase võitluse raames väga püütakse asju teha, aga ei saa lihtsalt ära teha teiste tegemata tööd 20 aasta jooksul.

Te koostasite hiljuti raporti selle kohta. Milline oli teie ettepanek Ukraina riigile, kuidas nad võiksid kõigile inimestele unikaalse isikukoodi sisse viia?

Meie ettepanek oli kiirendada isikukoodi sisseviimist, nõudes seda näiteks kinnisvaratehingute või autojuhilubade taotlemise puhul. Siiani on ainukeseks mehhanismiks olnud uue biomeetrilise passi taotlemine, mis annab samal ajal võimaluse viisavabalt Euroopasse reisida, ja see oli algselt paljudele küllaldaseks motivatsiooniks, aga enam mitte.

Zelenskõi andis ülesande juba 2020. aasta 1. jaanuariks viia 30 kõige populaarsemat riigi teenust «elektrooniliselt käideldatavaks». On see reaalne?

Paljusid teenuseid ei saa teha, kuni nad ei saa üks-ühele inimest tuvastada. Midagi nad saavad muidugi teha. Nad näiteks viivad ellu sellist kompleksteenust, et kui laps sünnib, siis kohe sünni registreerimisel tehakse ka kõik muu asjasse puutuv ära: lapsele antakse isikukood, emale vormistatakse toetus, lapsele pannakse nimi, kinnistatakse elukoht jne. Eestis pead sa näiteks seda kõike siiani eraldi tegema.

(Asepeaminister) Fjodorov tahab juba järgmisest aastast teha juba e-valimisi. Me tõime siia Tarvi Martensi, kes on Eesti põhispetsialist e-valimiste alal, kes ütles, et kuule, ei saa nii kiiresti. Tema vastu, et saab küll, teeme ära. Iseenesest on see väga hea, kui inimesed proovivad ja panevad hullu.

Kui aga tõsiselt rääkida, siis Ukrainas on siiani tõsiseid probleeme internetile ligipääsuga. Kui sa lähed maale, siis pooltel inimestel pole seal internetti. Isegi paljudes maakoolides pole Ukrainas veel internetti. (Eestis olid kõik koolid internetiga ühendatud 1999. aasta lõpuks – JP)

Kaua teie arvates võtab aega, kuni Ukraina suudab luua usaldusväärse isiku tuvastamise süsteemi?

Viis aastat.

Kas Ukrainas on selle isikukoodi taga ka religioosne probleem?

Jah, praegune seadus lubab isikukoodi mitte võtta usulistel kaalutlustel neil, kes arvavad, et see on kuradist.

Mis siis teha, sest Ukrainas on piirkondi, kus iga teine inimene sügavalt usklik?

Minul on selle kohta hea ettepanek: tuleb austada inimeste usku ning anda neile selline keelduja kood. See on täpselt see sama kood, aga keelduja oma. Gruusias oli sama probleem, seal ka usklikud keeldusid isikukoodist. Seal kutsuti kokku Sinod, mis poolteist aastat menetles seda küsimust ja teatas: mõtlesime hoolikalt järele ning meie meelest pole siin saatanaga mingit pistmist. Riik võttis veel igaks juhuks registrist välja kõik numbrid, kus 666 olid kõrvuti. Probleem oli lahendatud.

Ukrainas nõuab seadus siiamaani, et kõik andmed tuleb talletada paberkandjal. Kui palju see segab?

Segab, sest ametnikud võtavad digitaliseerimist topelttööna, sest andmed tuleb sisestada nii käsitsi kui ka lisaks veel arvutisse. Neil on kaks paralleelset asjaajmist: nii elektrooniline kui ka paberil.

Nii et isegi kui inimene tahab teha elektroonilist toimingut, siis igal juhul peab ta selle kohta andma ka kirjaliku allkirja kuhugi?

Mõnel puhul on nii, et peab andma nii elektroonilise allkirja kui ka paberil allkirja. Kusjuures pole ka mingit süsteemi, kuidas digitaalseid andmeid arhiveerida. Pole reegleid, kuidas pidada digitaalset arhiivi. Praegu kõik (riigiasutused) teevad seda suvaliselt. Tahtsime endale appi Eesti riigiarhiivi digitiseerijaid, aga hoolimata koostöökokkuleppest Ukraina keskarhiiviga pole asi edasi liikunud.

Ukraina e-arengu positiivse näitena tuuakse alati vällja Trembitat, mis on tehtud Eesti X-tee eeskujul. Kas see ikka töötab?

Platvorm kui selline on olemas, aga teenuseid alles luuakse. Muidu on kõik tore.

Miks teenuseid siis pole?

Pole veel jõutud. Trembita sai turvasertifikaadid alles märtsist. Eks nad nüüd üritavad seda täita teenustega. Valitsuse vahetus ja sisemised ümberkorraldused tulid ka vahele. Kolme kuu pärast võib seal juba teenuseid ka olla.

Zelenskõi käskis alates oktoobrist kõigil ministeeriumitel üle minna digitaalsele asjaajamisele, mis Eestis toimub juba alates 2000-ndate algusest. Kas Ukrainas on mõni ministeerium, mis on selle korralduse täitnud?

Ei ole. Ainsad riigiametid, kus digitaalne dokumendihaldus töötab juba mitu aastat väga hästi, on meie mõistes riigikantselei, siin on see ministrite kabinet ja sotsiaalministeerium, kus seda aitas luua Maailmapank. Suurtes ministeeriumites nagu justiits- või sise- pole see veel õnnestunud. See on suur probleem, sest näiteks justiitsministeeriumis töötab 22 500 ametnikku, neil on oma osakonnad 24 oblastis. Oblastikeskustes töötab paarsada inimest, ning igas rajoonikeskuses on veel väiksemad bürood. Kõik see süsteem töötab Ukraina Posti ja mitte interneti kaudu.

Minu üks ülesannetest ongi näidata, kuidas kogu asjaajamist saab toimetada elektrooniliselt. Eelmist justiitsministrit see teema üldse ei huvitanud. Uus minister õnneks tahab seda teha. Tehnoloogia teatavasti mõjutab seda asutust, mis seda kasutab: arvutile ei saa altkämaksu anda nagu ütles president Toomas Hendrik Ilves.