Paavo Kivise peale mõeldes

Literaat Mart Soidro. FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Teisipäeval sai 80-aastaseks eesti spordikirjanduse suurkuju Paavo Kivine. Ilma suurema kärata, nagu öeldakse. Isegi muidu tubli ERRi sporditoimetus ei pidanud seda tähtpäeva mainimisväärseks. Kui kasutada koledat spordiajakirjanduse keelt, siis emotsioonid olid laes proosalisematel põhjustel – kardeti Eesti vutikoondise järjekordset kolakat Amsterdamis. Nii läkski. Tagantjärele tark olles: selle asemel, et avaldada tunnustust elavale legendile, kelle raamatute toel on üles kasvanud mitu põlvkonda arukaid inimesi, padrati piinavalt pikalt poodu majas (jalgpallistuudios) köiest.

Paavo Kivine on minu jaoks üks neist põnevatest, isegi veidi saladuslikest persoonidest, keda loetu põhjal võiks tundideks tunnustama jäädagi. Suur eeskuju, kes seisab pärast Valter Heueri lahkumist oma kõrgustes üksi. Siis tuleb tükk tühja maad ja siis tulevad ülejäänud.

Sellest on juba aastaid möödas, kui mõtisklesime saunalaval kirjanik Tarmo Tedrega eesti luulest ja spordikirjandusest. Vihakaaslane oli omal ajal lahanud Kivise «Wolandi partiid», tunnustanud spordifilosoofi hõõguvat kirjutajakirge ja sõnakulgevuse sisemist temperatuuri ning jõudnud lõpuks järeldusele, et Paavo Kivine on meie spordikirjanduses nagu Ernst Enno Eesti luules.