Sander Punamäe: hongkonglased on Helme pärast kadedad

Hongkongi tänavarahutused. Foto: Erik Tikan

Teismeeas tüdrukud seisavad minu kõrval, Molotovi kokteilid käes, ja jooksevad ennastsalgavalt totalitaarse Hiina keskvõimu vastu võitlusesse. Ja siis kostab mu taskust telefonitilin. Jälle käib kemplus, mida Helme ütles või ei öelnud. 

Oeh. Täielik nali. Mingi pseudoprobleem. Hongkongis ägedaks läinud konfliktis rahva ja politseijõudude vahel paistab Eesti konnatiigina ja pealkirjad näivad naeruväärsed. Raske on tagasi rutiinsele dokumentides sobramist täis tööle tulla, kui teises maailma otsas käib päris revolutsioon. Kui honkonglased kuuleksid, et meie teisipäeva suurimaks päevapoliitiliseks probleemiks on jahumine ühe poliitiku plaanist B, läheksid nad kadedusest roheliseks.

Sest vähemalt on Helme meie enda poolt riigi etteotsa valitud, ja seda võimalust soovivad ka hongkonglased: vaba demokraatlikku ja üldist valimisõigust. Nemad on valmis valitud Helme – või kohalikus kontekstis Wongi – nimel surema.

Meil on igav riik, sest oleme maailmas tublid viielised ja paljudele eeskujuks. Eestis on võimalus pidada ajaleheveergudel sõnavõitlusi ja valida oma riigijuhte. Aga. See on luksus, sest kuigi meil pole revolutsiooni ja vihast vägivaldset võitlust, on selge, et demokraatia ja vabadused pole mingi iseenesest mõistetav nähtus. Selle nimel tuleb pidevalt lüüa väikeseid sõnalahinguid.

Vassimisega ei saa leppida ja valetamine ei tohi normaalseks muutuda. Sest kui me neid lahinguid ajaleheveergudel täna ei pea, siis võib juhtuda – ptüi, ptüi, ptüi –, et peame kord ka siinsetel tänavatel politseijõudude vastu minema ja demokraatiat kaitsma.

Oleme õnnelikud, et meie päevapoliitika probleemid kaugelt vaadates niivõrd naeruväärsed tunduvad.

See tüütu faktikontroll ja poliitikute jahmerdamise jälgimine on privileeg. Sõnadega demokraatia eest võitlemine on luksuskaup, mille hind pole sugugi väiksem kui revolutsiooni käigus visatud Molotovi kokteili. Ja seda enam on kurb vaadata, kuidas mõni poliitik teadlikult vassib ja kätte võideldud demokraatlikele õigustele näkku sülitab.

Oleme õnnelikud, et meie päevapoliitika probleemid kaugelt vaadates niivõrd naeruväärsed tunduvad. Hongkonglased on eestlaste peale kadedad, et ei saa ajakirjandusest lugeda vassiva Helme kohta. Sest nende probleemid on hoopis suuremad.