:format(webp)/nginx/o/2019/01/08/11701693t1hbe8a.jpg)
/nginx/o/2019/11/22/12758867t1hb039.jpg)
Ühest Eesti alade vanimast infotehnoloogilisest seadmest, mis tänapäevaks aga täiesti unustuse hõlma on vajunud, kirjutab arheoloog Erki Russow.
Tallinn 800: puupulgad, mis kõnelevad keskaja infotehnoloogiast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/11/22/12758867t1hb039.jpg)
Kuidas talletada kuuldut-nähtut, panna kirja töötunde või tagada sõlmitud kokkulepetest kinnipidamist? Loomulikult on kõige lihtsam loota oma mälule või heas usus arvata, et suuline leping püsib kuni lubaduste täitmiseni. Samas on alati targem juba eos kindel olla, et kõik osalised mäletavad ka hiljem kokkulepitut ühtemoodi, sest nagu teame, kipub inimmälu olema petlik.
Tänapäeval pole selliseid argimärkmeid teha või kokkuleppeid kinnitada kuigi keeruline: mõni salvestab vajaliku teabe fotoga, teine küsib dokumendile kohe digiallkirja ning minutitega on ka pisim lepe kiiresti ja pooltele üheselt mõistetavalt kirja pandud. Kõik see tundub imelihtne, nii et vahel tekib küsimus, kuidas õnnestus infot koguda ja süstematiseerida ajal, mil puudus praegu nii asendamatuna tunduv nutitelefon kui ka kogu ühiskonda hõlmav kirjaoskus. Sellele küsimusele on lihtne vastus: piisab noast ja puidutükist ning kogu hädavajalik arvepidamine ongi hõlpsalt üles tähendatud. Teisisõnu, olukorras, kus puudus vajadus teavet tekstina kirja panna, kasutati talurahvakultuuris magasi- ja pügalpulkade nime all tuntud esemeid.
Ehkki Eesti muuseumide etnoloogilise ainese seas on sääraseid 18.–19. sajandi kirjade ja kriipsudega puitpulki üpris palju alal hoitud, ulatub pügalpulkade kasutamise traditsioon palju kaugemale minevikku. Võib eeldada, et lihtsa infokandjana pruugiti neid siin juba muinasajal, kuid ebasoodsate säilimistingimuste tõttu pole – nagu ülejäänudki puitesemete puhul – esiajaloolistele leidudele seni veel satutud: meie asulakohtadel pole linnadele iseloomulikku tihedat ja hapnikuvaest kultuurkihti, mis kaitseks kergelt hävinevat materjali ajahamba eest.
Nii on suure tõenäosusega ühed Eesti vanimad1 selletaolised asjad saadud Raekoja platsi 13. sajandi lõpukümnenditega dateeritud kihtidest, kuid kindlasti pole tegemist millegi erakordsega, sest aegade jooksul on keskaegseid pügalpulki päevavalgele tulnud mujaltki Tallinnast. Pigem vastupidi: pulgad on järjekordne ehe näide sellest, kuidas endisaja olmekultuuri üldtuntud tarbeesemest on tänaseks säilinud vaid riismed. Seda kinnitab kasvõi võrdlus Novgorodiga, kus paarkümmend aastat tagasi tunti enam kui poolt tuhandet keskaegset pügalpulka2 ning hinnanguliselt täieneb leiukogu igal aastal paarikümne leiuga, alates katkeist ja lõpetades ideaalselt säilinud eksemplaridega.
/nginx/o/2019/11/22/12758868t1h6171.jpg)
Me ei tea, milleks Raekoja platsi kultuurkihti sattunud pügalpulkasid kasutati, kuid leiukoht lubab välja pakkuda mitu tõlgendusvõimalust, ning lähtudes leidude erinevast väljanägemisest ongi siinse kogumi seas eri otstarbel tarvitatud pulki. Ainult üks on üsna kindel: pulki pruugiti arvandmete salvestamiseks, mitte tekstilise info edastamiseks. Seega pole välistatud, et leidude seas olevad ühepoolse sälgureaga pulgad kujutavad enesest algelist loendit – mingi kauba vastuvõttu või väljastamist, mida oli vaja jooksvalt dokumenteerida, nagu seda võib vahel näha 13.–14. sajandi miniatuuridel.
Samas kasutati pulki ka keerulisemate tehingute ülesmärkimiseks, alates töötundide ja -päevade kirjapanekust kuni laenusumma fikseerimiseni. Mõlemal juhul tarvitati tavaliselt siiski raeplatsi leidudest keerulisemaid pulki, sest kahe poole vahelise suhtluse kinnitamiseks tavatseti kirjed teha niimoodi, et oleks välistatud pettus salamahti lisatud sisselõigete abil. Algelisim lahendus oli pulk pikkupidi poolitada, nii et tehingu lõpetamisel (nt päevatöö tasu või laenumakse) saaks andmeid kontrollida. Kuid mitte alati, sest vahel jäi veksel ainult tööandja või võlausaldaja kätte, mistap puudus vajadus eset jagada. Veelgi enam, poolitamata pügalpulkade puhul on kirjalike allikate najal ka esile toodud, et mõnel pool lõikasid võlausaldajad aja kokkuhoiu huvides juba varakult sälgud pulka, et hiljem oleks vaid pulga lõhestamise vaev. Seega mine tea, ehk on turuplatsi leidude sekka sattunud mõne 13. sajandi laenuandja tööriistad?
Ühe laialt levinud kasutusvaldkonnana võib veel esile tuua maksumajanduse, kuigi 13. sajandi Tallinna puhul jääb see rohkem kaudseks oletuseks – loomulikult makse koguti, kuid mismoodi see info kirja pandi, on lahtine. Näiteks Inglismaa puhul on teada, et kui kuninglikud maksukogujad 12. sajandi algupoolel pügalpulgad kasutusse võtsid, osutus see uuendus sedavõrd tulemuslikuks, et neid pruugiti riikliku arvepidamise ühe elemendina 1826. aastani. Pügalpulkade kui riiklike dokumentide likvideerimine paraku sama edukas ei olnud: kui parlamendi korraldusel hakati 1834. aastal hävitama kaht vankritäit pulki, siis lõppes nende ahjuajamine lordide kojas õnnetul kombel kogu parlamendihoone mahapõlemisega.
Tallinna pügalpulkade kollektsioon on liiga tagasihoidlik, et selle abil teha kaugemale ulatuvaid järeldusi siin kasutatud arvutusviiside kohta. Siiski võib eeldada, et see järgis mujal hansaruumis levinud tosina kaupa arvutamist, erinevalt Venemaast, kus Novgorodi leidude põhjal saab öelda, et juba 10.–11. sajandist oli rehkendamise aluseks kümneks lugemine. Ent sealtki leiab vähemalt ühe erandi, sest näiteks kaugkaubanduse seisukohast olulisi karusnahku loendati 40 kaupa, kasutades tähisena jällegi vastava sälguarvuga pügalpulki. Ka Tallinna leidude seas on üks pikema pügalareaga pulk, millele leiab paralleele Novgorodist, kuid on üsna meelevaldne seostada seda karusnahakaubandusega. Igal juhul on kokkuloetav summa – üle 160 sälgu – üsna tavatu võrreldes ülejäänud Tallinna pulkadega.
/nginx/o/2019/11/22/12758869t1ha1fa.jpg)
Niisiis võib kinnitada, et 13. sajandi Tallinnas oli kõrvuti kasutusel kolm infotalletamisviisi: vajaliku teabe meelde jätmine, pikemaajaliseks säilitamiseks mõeldud andmete kirjapanek pärgamendile ning pigem ajutiselt vajaliku andmestiku ülesmärkimine vahatahvlile ja pügalpulgale. Neist viimane oli ilmselt kõige laiemalt levinud, sest arvandmeid oli paratamatult rohkem tarvis talletada kui tekstilist infot. Seega leidus pügalpulki arvatavasti peaaegu igas majapidamises, kuid sarnaselt ajutise iseloomuga teabega oli ka esemete eluiga lühike, tarbetuks muutudes läksid nad tulehakatusena koldesse.
1 Eesti kõige vanema pügalpulga tiitlile kandideerib ka üks 2012. aastal Karksi linnusest leitud eksemplar, vt Heiki Valk, Eve Rannamäe, Alexander Douglas Brown, Aleksander Pluskowski, Monika Badura and Lembi Lõugas, Thirteenth century cultural deposits at the castle of the Teutonic Order in Karksi. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2012. Tallinn, 2013, 73–92, siin jn 5.
2 Vt nt R. K. Kovalev, Accounting, tag and credit tallies. – Mark Brisbane and Jon Hather (toim), Wood Use in Medieval Novgorod. The Archaeology of Medieval Novgorod, Vol. 2. Oxford 2007, lk 189–202.