Rahvusatlase koostaja: sellega sai täidetud lünk Eesti kultuuriloos

Hiljuti kaante vahele saanud 500 kaarti kujutavad endast justkui Eesti kaartide ajaloo kuulsuste seina. Kuigi maailma esimene, Soomes 1899. aastal avaldatud rahvusatlas saab juba 120-aastaseks, ei ole Eestis varasemate initsiatiivide kiuste seni nii kaugele jõutud. 

Miks sellega niimoodi aega on läinud, kuidas atlas lõpuks siiski valmis sai ning mis see rahvusatlas lõppeks üldse on, pajatas Postimehele selle koostaja, Tartu Ülikooli geograafia dotsent Taavi Pae.

Mis teeb ühest kaardikogust rahvusatlase? Olete varasemates intervjuudes öelnud, et see on justkui riigi visiitkaart, aga millest lähtusite selle koostamisel?

Väga paljud küsivad, et rahvusatlas – misasi see on? Kuskilt jääb tunne, et äkki on olemas mingi mudel, et igal riigil on vapp ja hümn ning et ehk siis oli Eestil rahvusatlas puudu. Aga tegelikult, kui vaadata ka [atlase tutvustamisega kaasnenud] näitusel välja pandud variante üle maailma, siis on näha, et rahvusatlasele võib läheneda väga erinevalt. Põhimõtteliselt on ta enamasti riigi kartograafiline entsüklopeedia.

Kui viis aastat tagasi alustasime, siis hakkasime mõtlema, et mis ta ikkagi olla võiks. Vaatasime teiste omi ja üsna pea selgus, et meil ei ole suutlikkust teha atlast, mis oleks ainult praeguse hetke kaartidega. Selleks peaks olema palju raha ja aega. Inimesed võivad mõelda, et ühe kaardi tegemine on lihtne, aga sellele läheb tegelikult väga palju aega. Sealt tuligi mõte, et võtame appi oma eelkäijad ning siis saavad nemad ka rahvusatlasesse. Sealt see kontseptsioon arenes. See on meie enda välja arendatud kontseptsioon, ega me siin kellegi pealt kopeerinud.

Kust see rahvusatlaste traditsioon üldse alguse sai?

Esimesena andsid oma n-ö rahvusatlase välja soomlased ja seda juba 1899 aastal. Nende tollane „Suomen kartasto“ oli ikkagi tolle hetke Soome kartograafiline kirjeldus ning samasuguseid kogumikke on nad hiljemgi välja andnud. Kui nüüd edasi mõtleme, siis võikski võib-olla kümne aasta pärast ka Eestis välja anda tolle hetke seisu fikseeriva rahvusatlase. Aga tulevik on tulevik.

Väljavõte Andrus Saareste 1955. aasta „Väikesest Eesti murdeatlasest“, kus on näha eri murrete sõna tavalise kartuli kohta. Uppalas eksiilis olles koostatud murdeatlase koostamine oli tõenäoselt seda hõlpsam, et sinna oli koondunud suur kogus eri piirkonnist pärit Eesti intelligentsi. Foto: Eesti Rahvusatlas/Taavi Pae

Muidugi on pealkiri „Rahvusatlas“ paljudes küsimusi tekitanud. Facebookis ütles keegi isegi naljaga, et ohoo, natsiatlas. Selles mõttes muidugi, siin on sees ka natsiaegseid kaarte, aga selle nimega ongi keeruline. Ka mõned meie toimkonnas arvasid, et rahvusatlase nimetus võib inimesi häirida. Ütlesin seepeale kohe, et okei – praegu on selline töönimi, aga kui keegi käib välja midagi paremat, siis olen nõus iga kell seda muutma. Praeguseks on teisel kohal Pae atlas – vana traditsiooni järgi on atlaseid ikka koostaja järgi nimetatud (nt Haack Weltatlas).

Nõustun, et sõna «rahvus» on üleekspluateeritud. Kui näiteks jalgpallis räägitakse Aafrika Rahvuste Karikast, siis tegelikult on ju tegu riikide võistlusega. Kui kõik Aafrika rahvad seal mängima hakkaksid, siis läheks pilt oluliselt kirjumaks.

Selle nimega on üldse huvitav. Kui panna lihtsalt „Eesti atlas“, siis selle nimega on juba Avita kooliatlas. Okei, seda ei saa panna, see on kinni. Samas „Eesti rahva atlas“ ei saa ka panna, kuna see viitaks nagu valla vorstile või rahva viinale. Aga huvitaval kombel on ju olemas Eesti Rahva Muuseum, kus sõna „rahva“ jällegi töötab.