Karmen Palts: lapse vajadus määrab vanema ja õpetaja suhtluse

Lilled õpetajale 1. septembril on ilus algus, kuid kooli ja kodu suhtluses on vaja vastastikust hoolimist ja tähelepanu kogu aasta vältel. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Christinas Clinicu psühholoog, meedia- ja kommunikatsiooniekspert Karmen Palts toob esile õpetaja ja lapsevanema vahelise suhtlemise võtmekohad ja annab soovitusi.

Ma teen tööd, mul ei ole aega lapsevanematega suhelda – just nii ütles mulle hiljuti üks õpetaja. Kas lapsevanemaga suhtlemine on osa õpetaja tööst? Vastus oleneb sellest, mida vanem ja õpetaja suhtlemiselt ootavad. Õpetaja ja vanema vahelise kommunikatsiooni esmane eesmärk on jagada teavet, mis kummalgi poolel lapsest on ja mida nad vajavad, et toetada lapse arengut.

Õpetaja professionaalina märkab lapse arengut või toimimist puudutavaid pisiasju, mida vanem ei pruugi osata tähele panna või kui märkabki, on tal seda märkamist raske endale tunnistada. Lisaks näeb õpetaja koolis last ja lapse käitumist teistsugustes olukordades kui vanem kodus. Näiteks ülisuurt ärevust tunnikontrolli tegema hakates või probleeme funktsionaalse lugemisega.

Õpetaja algatus

Õpetaja näeb ka laste omavahelisi suhteid, pingeid, narrimisi ja oskust keerulistes olukordades toime tulla. Õpetaja märkab endassetõmbunud ja kurba või vastupidi agressiivset ja lärmakat last.

Lapsevanem omakorda näeb kodus last, kes ei taha kooli minna või kellel on raskusi mingi ülesandega, lisaks võib ta lapselt kuulda näiteks kiusamisest ja tõrjumisest. Ka peret tabanud kurvad sündmused (õnnetused, haigused, lahkuminekud) mõjutavad lapse käitumist ja seetõttu on mõnikord vajalik, et vanem ka neist olukordadest õpetajat informeerib.

Kuna iga lapse vajadused on erinevad, ei saa olla ka kindlat määratlust, kui palju ja kellega peab õpetaja suhtlema. Õpetaja on koolis võrreldes lapsevanemaga n-ö võimupositsioonil – ta töötab seal ja tal on, vähemalt eelduslikult, vastavad professionaalsed oskused. Seetõttu peaks õpetaja olema suhtluse algataja, vanemate kooli-kodu kommunikatsiooniga seotud hoiakute ja aktiivsuse (skaalal positiivsus-negatiivsus ja aktiivsus-passiivsus) märkaja ning vastavalt sellele ka tegutseja.

Küsimusele, kust võtta aega lapsevanemaga suhtlemiseks, ei saa üheselt vastata. Kiireloomuliste juttude ajamiseks ei saa ju soovitada õpetajale, et jäta tund ära. Kuid samas võib lapsevanem vajada mõne ootamatu probleemi lahendamiseks kiiret nõupidamise võimalust õpetajaga. Olgu siin näitena hommikul kodunt välja läinud ja kooli mitte ilmunud põhikoolilaps, kelle ema on juba mõnda aega kahtlustanud koolikiusamist, kuid laps on keeldunud sel teemal vestlemast. Või algklassilaps, kes keset koolipäeva välisriieteta ja pisarais koju jookseb.