Martin Ehala: keda toetada kodu ja kooli vaidluses?

Kodu ja kooli vaidlusküsimuses ei tohiks pimesi nõrgema poolele asuda. Foto: Andriy Popov/Panthermedia

Tänase haridus- ja teaduskülje lood on pühendatud kooli ja kodu suhtlusele. See on potentsiaalne miiniväli, kus võivad põrkuda paljude osaliste õigused, huvid ja emotsioonid.

Eelmisel nädalal uudisekünnise ületanud Haabneeme koolijuhi vallandamise juhtum on hea näide.

Ma ei hakka juhtumit analüüsima, sest sellele hinnangu andmisega võib samuti miini otsa astuda. Hoiatuseks on Riina Solmani arvamus, milles ta püüdis näha vägivalda mitte mustvalgelt, vaid hallide varjunditega. Seepärast ma küsin hoopis, miks on hea, et me oleme jõudnud oma moraalses arengus astmele, kus vähimgi füüsiline kontakt või selle õigustamine on muutunud nii suureks eksimuseks, et selle tõttu võidakse kaotada töökoht ja maine. Ja kas see on proportsionaalne nende tegude või arvamuste põhjustatud kahjuga? See on teema, mis väärib põhjalikumat analüüsi. Kuid vaatame asja teist külge.

Palju on kirjutatud, et vägivalla korral ei tohiks ohvrist teha süüdlast, vähe aga räägitud sellest, kuidas süüdlasest tehakse kannatanu, viidates ta raskele elusaatusele, mis on sellise käitumiseni viinud. Kui vägivalla põhjustajaks on käitumishäirega laps, siis on üldine hoiak, et see laps vajab abi ja ümbritsevad peavad tema tegudesse mõistvalt suhtuma, kaasa arvatud pered, kelle lapsed agressiivse kaaslase käitumise tõttu kannatavad. Ilmselt ma ei eksi, kui arvan, et enamik lapsevanemaid on valmis mõnda aega vastu tulema, lootuses olukorra paranemisele.