«Admiral Bellingshauseni» ekvaatoriületust saatsid salapärased veealused hiiglased ja Neptun ise

Ekvaatori ületamiseks andis oma lo Neptuun ise. Foto: Maris Pruuli

Kui mina 2. novembril Praial Admiral Bellingshauseni pardale jõudsin, oli suurem osa seltskonnast juba kohaliku Roheneemesaare kultuuri ja eluoluga tutvuma sõitnud. Kapten Meelis Saarlaid asjatas siiski tekil otstega ja pootsman Maris Pruuli asus mulle laeva elutähtsaid punkte tutvustama, ajades Antarktika 200 ekspeditsiooni kahenädalase ookeanietapi ootusärevuse tippu.

Kui mina 2. novembril Praial Admiral Bellingshauseni pardale jõudsin, oli suurem osa seltskonnast juba kohaliku Roheneemesaare kultuuri ja eluoluga tutvuma sõitnud. Kapten Meelis Saarlaid asjatas siiski tekil otstega ja pootsman Maris Pruuli asus mulle laeva elutähtsaid punkte tutvustama, ajades Antarktika 200 ekspeditsiooni kahenädalase ookeanietapi ootusärevuse tippu. Teised olid eelneval etapil Kanaaridelt piki Aafrika läänerannikut Roheneemesaatele näinud, mida ookean pakkuda suudab: head tuult, delfiine, merekilpkonni, kääbusvaala ja palju muud. Merebioloogina olin elevil, kuigi mõistsin, et suunavõtt ekvatoriaalsele avaookeanile on sootuks midagi muud kui elurikkusest pulbitsevas rannikumeres seilamine.

Meie siht oli sirge: Atlandi ja ekvaatori ületamine Recife suunal Brasiilias. Ei ookeanietapi alguses ega lõpus ole mandrilava kuigi ulatuslik ja meie purjekas liikus enamasti üle 4000 meetri sügavuse ookeani. Vaid keskookeani aheliku kohal näitas laeva sügavuskaart põhjas 2000–3000-meetriseid veealuseid mägesid, mis jäid kohati vähem kui 900 meetrit veepiirist allapoole.

Mõtlesin, kas ja kuidas saavad need veealused hiiglased mõjutada elustikku ookeani pinnakihis. Troopilise ookeani keskosas pole see merebioloogi silme läbi just rikkalik. Kui purjetasime üle sügava Roheneeme nõo, tõusis pinnavee temperatuur tasapisi, kuid kindlalt üle 30° C. Kaugenev rannik ja soojenev pinnavesi tähendasid, et olime jõudnud ookeani kõrbeossa. Vesi on küll ülimalt läbipaistev ja puhas, toitaineid aga vähe ja produktsioon napp. Soe pinnavesi tekitab tugevalt kihistunud veesamba, mis takistab toitainete jõudmist sügavamatest kihtidest pinnale valguse kätte.

Kuna ka rannikult pärinevad toitained siia ei ulatu, peavad kohapealse toiduahela aluseks olevat taimset hõljumit moodustavad väikesed vetikad toime tulema nappide ressurssidega. Sellistes kõrbelistes oludes on hästi kohastunud väga väikese rakusuurusega vetikad, kelle suur pindala-ruumala suhe tagab tõhusa toimetuleku ka väga väikese toitainete kontsentratsioonide juures. Kui toiduahel algab bakteri suurusega vetikarakkudest, on see ka suhteliselt pikk, ja inimesele huvi pakkuvate kaladeni jõudmiseks tuleb läbida viis-kuus toiduahela taset. Igal tasemel kaob peamiselt hingamise tõttu aga umbes 90 protsenti ainest ja energiast. Nii juhtubki, et toiduahela tippu ehk suurtesse kaladesse jõuab niigi kesisest produktsioonist vaid tühine osa.

Seega ei imestanudki ma eriti, et kaheksa päevaga purjede all üle ookeani avaosa kulges ei kohanud me suuremaid mereloomi. Tõsi, pea kogu Atlandi ületuse nägime lendkalu, kes kohati parvedena laeva eest üle lainete siuglesid ning kellest õnnetumad ka öösel laeva pardale takerdudes oma maise lennu lõpetasid. Samuti lendas meiega truult kaasa üks suula, kes ikka ja jälle pikeerides lendkalu õhust tabada üritas, vahel ka edukalt. Ookeanilainete tinistava rütmilisuse taustal tunduvad lendkalade noolena kulgevad sööstud kui looduse ime, mis sundis reisiseltskonda ikka ja jälle tagasi pöörduma hetke põhiküsimuse juurde: miks küll kalad lendavad? Ja kas laeva liikumine pelutab neid rohkem veest välja? Ning kas suula saadab meid truult just põhjusel, et sel viisil õnnestub tal lainete kohal siuglevaid lendkalu sagedamini tabada?