Juba ammuilma on peavoolumeedia lamenti löönud, et lapsed ei oska lugeda ega kükitada. See kisa algas läänemaailmas juba Brežnevi ajal, kui USA reptiilid surusid süütute laste kätte Miki-Hiire koomiksid, et need enam onu Tomi onnikesest ei loeks, vaid vaataksid hoopis roppusid pilte hiirtest, partidest ja kosmosekoletistest, nagu Supermees, Ämblikmees ja Nahkhiirmees, kes lehvitas oma nahkmantlit ja lendas katuselt katusele, et akendest sisse piiluda. Sellist haiget maailma propageeris USA süvariik!
Tellijale
Mesikäpp. Lapsed ei oska kükitada ega telekat vaadata!
Tagajärjed on praegu käega katsuda: lapsed ei oska enam isegi kükitada! Mäletan oma noorusest, kuidas meie kõik kükitasime! Me võisime igal pool ja igal ajal kükitada. Tundide kaupa. Väiksematel lastel oligi seljas ainult särk, et nad ei peaks kükitamise ajaks pükse jalast koorima ja et neil oleks mugavam kükitada. Oh, lapsed kükitasid igal pool!
Aga jah, ajad muutuvad ja eesti lapsed enam ei oskagi kükitada. Selle asemel istuvad nad päevad otsa internetis ja lugemisoskus neil puudub täiesti. Nad ei taha raamatut isegi katsuda! Juba raamatu nägemine on neile vastik. Raske on neile isegi seletada, mis mõnu on pimedas teki all taskulambi valgel pilte vaadata krabiseva paberi pealt. Ei, neid lummab nüüd ainult helendav ekraan.