Evelyn Kaldoja: kirjutamata kommunaalreeglid

Prilllauata WC-pott. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Naljad prill-lauda üles jätvatest meestest on üks neid elu paradokse, mis ei väsi mind hämmastamast. Sest naistele mõeldud ühiskondlikus WCs käies võid end tabada mõttelt, et miks küll selle eelmine kasutaja – meie soole pisut keerulisema püstipissimisega eksperimenteerija – ei käitunud lõpuni vähe mehisemalt ega tõstnud prill-lauda üles, selmet sinna kollased piisad sirtsutada või paar tilka verd menstrueerida.

Mõnele teisele pakub vist jätkuvat mõtlemisainest too nupp seal taga kastil ja hari poti kõrval. Või siis on tegu keskkonnasäästlikkuse järgmise etapiga, kus ei taheta vett ega pürsti kulutada. Fakt on see, et väljutatu jääb järgmisele tulijale seirata.

Tundub, et ma pole ainus, kes arvab, et ehk vajaks ühiskond aeg-ajalt teavitust ka kirjutamata olmereeglitest.

Olen lugenud Wall Street Journalist manitsust naistele, et neil on kommunaaltualetis põhimõtteliselt kaks valikut: kas tõsta prill-laud üles või panna paber peale ja istuda. Washington Post alustas hiljuti artiklisarjaga sellest, kuidas käituda lennukis: rääkides hakatuseks sellest, et vahekäigu ja akna ääres istujad peaksid keskmise koha poolsed käetoed loovutama seal istujale, sest muidu pole tollel üldse ruumi.

Metroota Eestis tuleks meenutada ka, et seisjad peaksid hoidma eskalaatoril paremale, et kõndijad saaksid neist vasakult mööduda.

Et pika järjekorraga kohvikus pole kena lauda hõivata enne, kui endal roog käes, sest seni, kuni teie ootate, võib keegi teine samal kohal söödud saada.

Et kui ise eriarstile ei jõua, tuleks järjekorranumber esimesel võimalusel tühistada, sest see võib päästa selle võrra rutem vastuvõtule jõudva teise ootaja elu.

Muidugi pole mõnel juhul küsimus informeerituses, vaid raskekujulises antisotsiaalsuses.

Et kitsa istmevahega bussis või lennukis pole viisakas istet alla lasta isegi juhul, kui see tehniliselt võimalik on. Ning kui tõesti on väga pikk sõit ja väga suur väsimus, tuleks tagaistujale oma plaanist vähemalt viisakalt märku anda, enne kui end tema sülle langetate – lihtsalt seetõttu, et kaasreisija limonaadipudel tema talvevammusele ei lendaks või teie iste tema sülearvuti ekraani ei lömastaks.

Muidugi pole mõnel juhul küsimus informeerituses, vaid raskekujulises antisotsiaalsuses.

Need on need, kes vaatamata keelusiltidele end spordiklubi duširuumis raseerivad – justkui lootuses, et ehk lahkub mõni kaaskülastaja pesuruumist, tema kubemekarv varba vahel.

Ja need, kes viskavad spontaanselt ostust loobudes jäätise või kohukese poe kuivaineriiulile – ilmselt uskumata, et nad ise võiksid samal põhjusel sattuda korra ülessulanud jäätisele või hapuksläinud kohukesele.