Päevatoimetaja:
Andres Einmann
+372 666 2072

Jaaganti poliitikaradar. EKRE porised jalajäljed (22)

Foto: Toni Läänsalu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Taas möödus EKREt täis nädal, mis tekitab paratamatult küsimuse, kas Keskerakonna, Isamaa ja EKRE valitsus ei kuluta mitte liiga palju aega ühe koalitsioonipartneri skandaalidega tegelemisele. «Töine,» vastab peaminister Jüri Ratas alati, kui küsitakse, milline on õhkkond valitsuses. Aga kas tehakse põhitööd või tegeletakse koristustöödega?

Haarame aga põrandamopid ja hakkame välisukse juurest peale.

HELME PORISED JÄLJED

Eesti julgeoleku ja NATO usaldusväärsuse teema on mitme valitsuse jooksul peensusteni läikima nühitud, et kellelgi ei jääks kahtlust: NATO on Eesti jaoks olemas ja tagab meie iseseisvuse. Ja siis tallas siseminister Mart Helme selle teema poriseid kummikujälgi täis, pannes kogu avalikkuse ahhetama.

Mida ta siis tegi? Isegi kui Helme pidas Soome ajakirjanikele antud vastustes silmas, et NATO-l on oma nõrgad kohad ja Eesti peaks tegelema rohkem iseseisva kaitsevõimega, suutis ta vastused sõnastada ikkagi nii, et sealt sai välja lugeda vaid üht: NATOt ei saa usaldada ning keegi «meie» tegeleb aktiivselt plaani B väljatöötamisega.

Aga kas siis ei peaks olema plaani B? Peaks, ja ilmselt ongi teoreetiliselt läbi mängitud olukordi, kus NATO ei tule appi üldse või ei tule piisavalt kiiresti. Aga selle stsenaariumi taustal on siiski esiplaanil usk NATOsse ja soov seda sõjalist organisatsiooni tugevdada. Vastasel juhul ei oleks suuremat mõtet sinna nii palju panustada, ning kuna praegu on Eestis kahe tuumariigi vägede esindajad, on ka raske öelda, miks peaks usk NATOsse tegelikult kõikuma.

Miks Helme seda tegi? See on kõige keerulisem küsimus. Kui uskuda lähenemist, et enamasti on õiged kõige lihtsamad seletused, siis keeras Helme jõulise kuvandi hoidmise eesmärgil lihtsalt vindi üle. Jälle. Sellele viitavad kõik ta selgituskatsed, kus iga tema järgmine kommentaar pehmendas varem öeldut, katsetas meedia süüdistamist ja jõudis lõpuks selleni, et tema eesmärk oligi šokiteraapiat teha. Laiemalt ei ole Helme käitumine tegelikult üllatus, sest kuigi ta on siseminister, on ta avalikult sõna võtnud peaaegu kõigi teiste ministrite valdkonda kuuluvatel teemadel. Aga nagu ikka, kes tegeleb korraga kõigega, et tegele millegagi hästi. Tulemust me nägime.

Mis see võimuliiduga teeb? Põhjustab frustratsiooni. Mulle on poliitikud tunnistanud, et igapäevase päris töö tegemine muutub alati halvatuks, kui mõni säärane olukord tekib. Ja kui neid tuleb ette pidevalt, on see väga häiriv. Lähemalt vaadates ongi Mart Helme jäänud ainsaks EKRE valitsusdelegatsiooni liikmeks, kes selliseid probleeme koalitsioonile korraldab. Samas on ta EKRE esimees. Lootus on, et olles valitsuses tarbetu sõnaroki žanri ainus esindaja, märkab Helme ise end väheke tagasi tõmmata.

Mis edasi? Muud midagi kui et «plaan B» läheb Helme soolode ritta. EKRE toetajate seas müüb see plaat kindlasti hästi. Ametnikud ja teised poliitikud triigivad Helme sõnad sirgeks ning jäävad ootama ta järgmist singlit.

MEEM: Skunk.ee
MEEM: Skunk.ee Foto: skunk.ee

JÄRVIK PANDI RAPORTISSE

Nüüd on siis kõigile lugemiseks olemas raport, mille Ratas lasi riigisekretäril koostada, et ta saaks otsustada, mida oma maaeluministri Mart Järvikuga pihta peaks hakkama. Tegelikult on nii Keskerakond kui Isamaa kogu raporti koostamise aja muljunud EKREt sinna suunda, kuhu kogu lugu näib paratamatult tüürivat: Järvik peab ministriametist lahkuma. Raport vaid kinnitab seda.

Mis seal raportis on? Sisuliselt on tegemist ühte kausta koondatud aegreaga, kus kirjas, kes, millal ja mida ütles ning kust, kuhu, millal ja mis sõnumitega dokumendid liikusid. Ühtegi olulist uut asjaolu Järviku ümber puhkenud skandaalide kohta raportis ei ole, kuigi leidub põnevaid detaile, mida avalikkus seni ei teadnud. Küll aga on raportis kaks olulist järeldust, üks konkreetsem, teine veidi vähem.

Valetamine. Raport jõuab kuivalt ja konkreetselt järeldusele, et minister Järvik teadis listeeriajuhtumist palju varem, kui ta on püüdnud seda väita, samuti teadis ta oluliselt rohkem detaile, kui ta on väitnud end teadvat. Enamgi veel: «Järvik ning tema nõunikud Maido Pajo ja Urmas Arumäe on alates 14. juunist 2019 järjepidevalt listeeriateemaga tegelenud. Järviku ja Pajo tegevus on seejuures olnud selgelt aktiivne ja detailidesse laskuv VTA suhtes ning on vastuolus meedia vahendusel väljendatud seisukohtadega, et ministril ei ole kas üldse või piisavalt olnud infot listeeria kohta,» seisab raportis.

Meenutuseks: Järvik ise väitis, et sai listeeriajuhtumi kohta infot alles augustis ja seda avalikkuse, mitte ametkonna kaudu. Mis on seega vale.

Pädevuse ületamine. Raportist selgub, et Järvik ja nõunik Pajo püüdsid korduvalt sekkuda VTA järelevalve läbiviimisse, millega nad on ületanud oma pädevust. Piltlikult öeldes arvas Järvik, et tal on õigus ministrina esitada küsimusi kellele ja millal iganes, kuna ta on ju minister. Tegelikult see nii ei ole ja seda samal põhjusel, miks Mart Helme oma sõnavõttudega pidevalt jamadesse satub – ministri öeldul on väga suur kaal. Seetõttu ei tohi minister esitada väga detailseid küsimusi, eriti pooleliolevates järelevalvemenetluses, sest neid võidakse tajuda suunistena, sekkumisena vms. Just seda Järvik tegi.

Huvide konflikt. Kas Järvik oli teadlik, et tema praeguseks endisel nõunikul on advokaadi ja nõunikuna huvide konflikt? Jah, teadis väga hästi juba maikuust.

Volituse allkirjastamata jätmine. Raport ei saanud teha järeldust, et Jävik jättis PRIA-le kohtuasjas volituse andmata nõunik Arumäe klientide huvidest lähtudes. Lugedes aga raportis väljatoodut, paistab selgelt silma, et nii Arumäe kui ka Järvik otsisid aktiivselt nõrku kohti PRIA tegevuses. Kombiti erinevaid variante, uuriti nende paikapidavust.

Mis saab edasi? Raporti järelduste põhjal on täiesti selge, et Järvik on valetanud ning ületanud oma pädevusi ministrina. Kahtlemata on see kõik olnud Keskerakonna ja Isamaa tippudele teada ilma raportitagi. Suurim küsimus on, kuidas tõlgendab raportit EKRE juhtkond. Veel eile kinnitas Mart Helme, et erakond Järvikut tagasi ei kutsu. Hästi, aga see ei tähenda, et Järvik ei võiks ise tagasi astuda, kas siis päriselt oma otsuse või kulissidetaguse surve tulemusel. Sellisel juhul on EKRE-le oluline, et jääks võimalus süüdistada kedagi selles, et nende erakond suruti nurka. Niisiis – olukorra võti peitub kommunikatsioonis ehk kuidas saab EKRE Järviku taandumise oma valijatele usutavalt ära seletada.

KESKERAKONNA MAKSUD

Juba mõnda aega tagasi hakkas Keskerakonna esimees Jüri Ratas varbaga katsuma jää tugevust, et aru saada, kas see kannaks mõningast maksuarutelu. Nüüdseks on selgunud, et kannab küll. Samas ei ole Ratas esitanud ühtegi ideed, mida siis peaks maksude asjus tegema. Aga milleks siis see arutelu?

Mis on eesmärk? Riigikogus toimunud maksuarutelu järel on selge, et Keskerakond tahab tüürida selleni, et maksudebatist kujuneks midagi, mis oleks parteile kasulik kohalike valimiste eel. Ehk siis tahab Keskerakond rääkida kohalikest maksudest, mis aitaks kohalikud omavalitsused paremasse olukorda.

Mis see kaasa toob? Kui mingid kohalikke makse puudutavad muudatused järgmise aasta jooksul ära teha, jõuavad need ka rakenduda ning loodetavasti omavalitsustes hästi tööle hakata enne, kui jõuavad kätte 2021. aasta KOV valimised. Sel juhul kasseerib Keskerakond valimistel sisse kena hulga hääli.

Kuhu arutelu suundub? Keskerakonna suund on niisiis selge, opositsioon on aga võtnud ette asuda koalitsiooni taguma sellega, et nood soovivad makse tõsta. See võib olla hea taktika, senikaua kuni neilt ei küsita, mismoodi peaksid riigi tulud suurenema, et riik saaks pakkuda kvaliteetselt kõiki teenuseid, mida on otsustanud oma kodanikele pakkuda.

Tagasi üles