Sven Sakkov: kes kaitseb Euroopat

Sven Sakkov. Foto: Mihkel Maripuu

Sõjalise sõltuvuse ja Euroopa strateegilise autonoomia taustast, sisust ja alternatiividest kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor Sven Sakkov.

Euroopa hõlmab endas suurt hulka väikseid või väga väikseid riike, kellest enamik ei soovi kaitsesse eriti palju investeerida. Viimase seitsme aastakümne jooksul on Euroopa julgeolek olnud garanteeritud USA poolt. Viimase kahe aastakümne jooksul on Euroopa Liidu kaitsealgatused tulnud ja unustatud, olulist edu pole suudetud saavutada.

Me ei saa kindlad olla, et ka 20 aasta pärast on USA pühendumus Euroopa kaitsele samal tasemel kui praegu. Kommunismi ja turumajanduse seguse Hiina Rahvavabariigi tõus viib Ühendriikide tähelepanu mujale. Washingtonist vaadates on vaja ühtaegu tegeleda nii Hiina tõusu kui ka Venemaa langusega. Venemaa probleem on lühemas perspektiivis põletavam, Hiina oma pikas vaates mitu korda keerulisem.

Aasta oli 2016, kui 23. juunil toimus Brexiti referendum, 28. juunil kinnitati Euroopa Liidu globaalstrateegia ja 8. novembril valiti Donald Trump Ühendriikide presidendiks. Strateegia sätestas esimest korda sõnaselgelt soovi liikuda kaitseküsimustes suveräänsema Euroopa poole. Sõnakasutuses järgiti Prantsusmaal valmis sepitsetud pa­leust – Euroopa strateegiline autonoomia. Igikestev Brexit eemaldas sellelt suundumuselt tugevaima sisemise tõrke, Ühendkuningriigi vastuseisu. USA valimised omakorda seadsid Ühendriikide usaldusväärsuse küsimärgi alla. Pariis on ka varem Ameerikas kahelnud, Trump tõi selle kahtluse Euroopa peavoolumõttesse. Teisisõnu andis aasta 2016 Euroopa strateegiliseks autonoomiaks (edaspidi ESA) intellektuaalse baasi, Brexit andis võimaluse ning Trump tõuke.

ESA ei ole elegantne termin. Häda on selles, et alternatiivid on veel hullemad. Üks võimalikke viise ESA olemust lahata on esmalt vaadelda, mis on «Euroopa», seejärel, mis on «strateegiline», ning kolmandaks, mis on «autonoomia».

Esmalt «Euroopa». Oluline on tähele panna, et jutt pole mitte Euroopa Liidust, vaid Euroopast. Seega räägime terve kontinendi suutlikkusest välis- ja kaitsepoliitikas rohkem ära teha. Kaasa arvatud Brexiti-järgne Suur­britannia, aga ka NATO liige Norra.