Aleksei Lotman: raudteest, metsast ja metsistest

Häädemeeste vallas, mida läbib Rail Baltic, pildistatud metsisekukk. Foto: Jüri Vlassov II

Läinud kuul kuulutas keskkonnaministeerium kavatsusest võtta Rail Balticu trassi piirkonnas kaitse alla neli metsise püsielupaika kogupindalaga üle tuhande hektari, millest 900 oleks rangelt kaitstud sihtkaitsevööndi režiimiga, kus kõik raietööd oleksid keelatud.

Ülejäänu oleks piiranguvöönd, kus oleks keelatud uuendusraie. Esmapilgul võib paista, et vähemalt keegi, kõnealusel juhul siis metsis, sellest hiidraudteest võidab. Miski pole aga ekslikum sellisest pealiskaudsest rõõmusõnumist.

Ka ministeerium ise möönab, et tegu on hüvitusmeetmega, kuna raudtee ehitamise käigus hävivad metsise elupaigad, sealhulgas mängualad. Seega siis üritati meid rõõmustada mitte järjest halvenevas seisundis oleva metsise populatsiooni seisundi parandamise, vaid raudteega põhjustatava uue kahju vähendamise abinõuga. Kusjuures tegu on kaugelt ebapiisava kompensatsiooniga.

Alustagem algusest. Planeeritav Rail Balticu raudtee kulgeb Pärnumaa lõunaosas läbi metsiste olulistest elupaikadest, hävitades kaks mängupaika täiesti ja lõigates ülejäänud mängu-, pesitsus- ning talvitusalade kompleksi pooleks, eraldades osa alasid teistest. Seega, lisaks elupaikade otsesele hävingule raadamise ja täisehitamise tõttu on tegemist suurema elupaigakompleksi katkilõikamisega.

Kas selline mõju on üldse kompenseeritav, ei tea õieti keegi. On üsna raske ennustada, kui totaalseks tõkkeks kujuneks lindude liikumisele suures osas tarastatud raudtee. Kas vaid vähesed julgevad seda ületada ja tagajärg on populatsiooni killustumine koos sellega paratamatult suureneva väljasuremisriskiga? Või vastupidi, kui linnud seda väga ei karda ja riskivad ületamisega, siis kui paljudele saaks see surmalõksuks? Nii ongi kõik leevendusmeetmed tegelikult hädapärane abinõu halva olukorra veidi paremaks muutmiseks.