Kertu Jukkum: Seiklused või torud?

Kertu Jukkum. Foto: Marko Söönurm

Kas sõita seiklema või kulutada raha uutele akendele ja torudele, vahetada katust ja parandada kuuri? Kas selleks, et järeltulijatel oleks pärandit jagades tüliks rohkem põhjust?

Minu vanaema Milaine (86), kes peab halastamatut võitlust raske haigusega, ütleb ikka: «Kui veel vaid saaks, küll siis reisiks!» Tervis aga ei luba enam ja varem polnud võimalik. Kinkisin talle mõni aeg tagasi nutitelefoni, mis viib teda reaalajas videopildi vahendusel kõikjale, kus mina ringi rändan. Nüüd on ta Veneetsias gondliga mööda kanalit kulgenud, Levil lumelauaga mäest alla kihutanud ja viimati näinud Aafrika kaunist loodust ja inimesi. Ometi õhkab ta ikka: «Järgmises elus külastan neid paiku päriselt.»

Mu emal ja isal on olnud reisimiseks rohkem võimalusi, kuigi nad kasutavad neid alles viimastel aastatel. Varem arvutasid üsna täpselt: see raha kulub uutele akendele ja torudele, järgmiseks vahetame katuse ja seejärel parandame kuuri. Kas selleks, et järeltulijatel oleks pärandit jagades tüliks rohkem põhjust? «Te olete selle välja teeninud, laristage kõik enda peale,» olen oma vanemaid ikka veennud. Kui nad aga reisimise võlust viimaks aimu said, siis näib, et ei kavatsegi enam lõpetada. Aasia, Aafrika, Ameerika – kõikjal on käidud, ja uusi sihtkohti tekib aina juurde.

Kertu üksinda mäetipus. Foto: Erakogu

Oma isikliku reisikire panen lapsepõlves kogetud arvele. Täiskasvanuks saades olin külastanud vaid lähiriike: Lätit, Leedut, Soomet ja Rootsit. Perekonna raha, mida ei olnud palju, kulus ju akendele ja torudele. Kohe, kui kooli lõpetasin, pakkisin oma imeväikese kohvri ja lendasin Ameerikasse paremat elu otsima. «Ma ei pruugi kunagi tagasi tulla,» olid mu sõnad pisarais vanematele Tallinna lennujaamas. Reisisin töö kõrvalt Ameerikas palju ringi, ning kuigi piimajõed ja pudrumäed olid rammusad, kiskus mingil ajal kodumaale tagasi.