Andi Hektor: metsikud metseenid ja akadeemiline patriotism

Andi Hektor. Foto: Erakogu

Meie viimased valitsused on olnud teaduse ja kõrghariduse rahastamisel kitsid. Maailmas ringi vaadates näeme, et vanades rikastes riikides jagavad jõukad inimesed ja ettevõtted heldelt stipendiume ning grante õpetlastele. Ka Eesti rikkuse rasvakiht kasvab jõudsalt. Kas oleme juba sealmaal, et metseenlus muutub normiks, või kas võime loota, et metseenlus täidab tasapisi kitside poliitikute jäetud rahastustühimiku?

Olles õppinud-töötanud üsna paljudes ülikoolides ja teadusasutustes üle maailma, mõtlen sellele, kuidas käivad asjad ühes kultuuriruumist ja kuidas teises. Vanades rikastes riikides torkab silma, et ülikoolide juures on jalaga segada kõikvõimalikke fonde, kes jagavad stipendiume üliõpilastele, aga ka ka päris kopsakaid teadusgrante teadlastele ja õppejõududele. Leidub elavate jõukate jagatavat raha ja pärandifonde, aga ka ettevõtete välja pandud stipendiume. Kui personaalse rahaga toetatakse pigem abstraktsemat alusteadust ja maailmapäästjalikumaid õppevaldkondi, siis ettevõtete toetused on pragmaatilised, toetades jagajate tegevusvaldkondi. Ühe asja peab siinkohal selgeks tegema: üheski riigis ei suuda eraraha anda kaugeltki võrreldavat panust maksumaksja «metseenlusega» avaliku sektori raha näol. Siiski, maailma tippülikoolides võivad eraannetused moodustada väga arvestatava osa nende teadus- ja õpperahast.

Eriti anglosaksi maades jääb silma akadeemiline patriotism. Ülikoolide vilistlased elavad kaasa oma ülikooli käekäigule ja jäävad terveks eluks selle patrioodiks. Alma mater kirjutatakse uhkusega oma eluloosse ja see on sage teema viisakusvestluses. See väljendub lobitegevusena ja rahaliste toetustena ülikoolile, aga näiteks ka selles, et oma lapsed soovitakse panna samasse ülikooli, kus kunagi ise õpiti. Jõukamad vilistlased pärandavad osa oma varast nimelistesse fondidesse ülikoolide juures.