Kristi Paron: ravi mõistev laps paraneb paremini

Õiguskantsleri laste õiguste osakonna vanemnõunik Kristi Paron. Foto: Õiguskantsleri büroo

Lapsele tuleb anda osa otsustusõigust oma ravi valimisel ning selle eeldus on meediku suhtlemisoskus ja soov noor patsient ära kuulata, rääkis õiguskantsleri büroo vanemnõunik Kristi Paron intervjuus Kadri Tammepuule.

Laste õiguste teema meditsiinis sattus õiguskantsleri huviorbiiti esmalt tänu lastepsühhiaatritele. Lasteombudsmani rollis õiguskantsleri laste õiguste osakonna vanemnõunik Kristi Paron soovib, et meedikud ja lapsevanemad annaksid lapsele sõna, sest oma keha kohta oskab kõige paremini infot anda just tema.

Kuidas sattusite tegelema laste õigusega oma ravis kaasa rääkida?

Lastepsühhiaatrid küsisid meilt viimastel aastatel tihti, kuidas käituda, kui vanemad on eri meelt või laps on millegi vastu. Psühhiaatrias on küll omad reeglid, aga saime peagi aru, et teema puudutab tegelikult kõiki arste, kes lapsi ravivad. Meedikud ootasid meilt praktilisi vastuseid ja nii jõudsime lõpuks juhendini, millest oleks kasu nii lastele, nende vanematele kui arstidele.

Samal ajal tegin Genfi ülikoolis ka magistritööd lapspatsiendi teavitatud nõusoleku teemal.

Teadustöö andis teile siis laiema pildi juurde?

Jah. Uurisin, kuidas mõistetakse mujal maailmas lapspatsiendi iseotsustamist ja kui tihti Eestis lapse nõusolekut küsitakse. Selleks, et aru saada, kuidas meil praktikas asjad käivad, tegin intervjuusid nii laste, vanemate kui arstidega.

Mille poolest erineb Eesti ülejäänud Euroopa riikidest?

Euroopa võib laias laastus jagada kolmeks. Esiteks riigid, kus lapsed saavad oma ravi üle otsustada alles täisealiseks saades, nii on näiteks Prantsusmaal ja Itaalias.

Teise gruppi kuuluvad riigid, kus lastel on kindel vanusepiir, millest alates tohivad nad ise terviseotsuseid teha – Suurbritannias ja Iirimaal noored 16-, Taanis ja Sloveenias 15-aastaselt.

Kolmanda grupi riikides pole aga kindlat vanust, millal laps võib ravi üle ise otsustada. Arstile on jäetud kaalutlusruum, kus ta teeb iga juhtumi puhul eraldi kindlaks lapse ravist arusaamise võime. Siia gruppi kuulub Eesti, sama süsteem kehtib Saksamaal, Austrias ja Rootsis.