Oh, ma vaene Tarto liin… Vanemuise 150. sünnipäevaks valminud lavastuse «W» vaatamise järel hakkas miskipärast kummitama Käsu Hansu kuulus luulerida.
Tellijale
Eesti teater ja tema koristaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ain Mäeotsa lavastatud «W» polnud sugugi igav vaatamine, aga see oli lustlike sketšide jada, mis sobiks suurepäraselt näiteks teatripäeva auhinnagalale. Siis oleks tegemist vaimuka ja toreda meelelahutusega, kust leiab teatrirahvas ja publik tögavat äratundmist ja ka mõtlemisainet.