Andres Herkel: süvariigi alternatiiv

Andres Herkel. Foto: Mihkel Maripuu

Uus juurduv poliitiline kultuur võrsub inimeste mõistetavast rahulolematusest, kuid sellega leppimine oleks nagu katku asemel koolera valimine, kirjutab kolumnist Andres Herkel.

Kuulun nende hulka, kes ei saanud sugugi aru, millest räägitakse, kui üks seltskond hakkas kaebama, et meil on süvariik. Algul pidasin seda naljaks, siis vaimuhäireks. Kuidas me seda ette kujutame? Süvariik peaks olema pärisriigi sees või kõrval, seda kas varjatult suunav või sellele vastu töötav salajõud. Meil on maakera, mille sees on veel suurem maakera – illuminaatide võim ja kõigi asjade vandenõuline seletus. Ma ei pea sellist maailmanägemist mõistlikuks ega tegelikkusele vastavaks, aga narratiiv oli sündinud ja Helmed aina ajasid oma joru.

Niisiis, kusagil riigiaparaadi labürintides askeldavad pisikesed kurjad homunkulused ja dikteerivad elu ebaõiglust. Süvariigi ohvreid on palju, õieti enamik meist. Kaebeõigus on kõigil, kelle karjäär pole läinud nii, nagu pidanuks, või kes pole rahul mõne otsusega, mille kohus on teinud. Ent kui järele mõelda, siis ei saa me iga ebaõnnestumise taga näha kellegi teise kurja kätt. Psühholoogia kuldreegel ütleb ju, et vaata kõigepealt iseenda sisse ja loo seal kord. Süvariigiprohvetid esindavad teist koolkonda, nemad vajavad kõigepealt süüdlast ja teiseks vihaseks aetud inimhulka.

Ma kindlasti ei soovinud Eestile praegust valitsust, aga pean tunnistama, et Mart Helme siseministriks saamises oli pedagoogiline mängu ilu. «Noh, Mart-mees, näita meile nüüd, kus see süvariik on,» oli alatoon.

Ja ega me seda siiani teada saanud ei ole. On vaid hulk riigiõiguslikult segaseid avaldusi ja soov jätta mulje, et EKRE ministrid peavad süvariigiga vihast võitlust, aga kurjuse jõud on ikka veel suur ning ülekaalukas.