Kitsekasvatajad riigi toetusele ei looda

Anne Grünbergil on 150pealine kitsekari ja soov aretada karja pigem tootlikumaks. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Kui riik teeb toetuste andmisel loomakasvatajatel vahet, on kitsekasvatajate meelest mõistlikum vähem sõltuda teistest ja suurtootjaks kasvamise asemel toota ise midagi nii eksklusiivset, mille müügist saab hästi ära elada.

Anne-Mai Sutt alustas kitsekasvatusega Järva- ja Viljandimaa piiril Sageveres 2015. aastal, mil Tallinnas sündinud ja kasvanud naine otsustas, et nüüd talle linnaelust aitab, ostis maale maja ja hakkas kitsi kasvatama.

Arenguks talupood

Esialgsed plaanid olid suured, 2018. aasta sügisel valmis PRIA toetusega laut. Kuid siis naise mõtted muutusid. „Pidin otsustama, kas jään väikeseks ise kõigega hakkama saavaks väiketootjaks või kasvan suureks, võtan laenu ja investeerin,” sõnas ta. Sutt ei tahtnud tootmist suureks paisutada. Ta hakkas hoopis 40 lüpsikitseni kasvanud karja vähendama. „Tundus palju mõistlikum toimetada rahulikumalt ise hakkama saades, vähem sõltuda teistest,” lausus ta. Nüüd on naisel 26pealine lüpsikitsede kari, teine sama palju noorkitsi ja ta on rahul. „Arengu mõttes tegime nelja ettevõtjaga Viljandisse taluturu. Müün seal lisaks kitsepiimatoodetele leiba-saia,” selgitas ta.

Kui kitsepiim läheks samuti koduõuelt kokkuostu, nagu lehmapiima viiakse laudast kombinaati, võiks Anne-Mai meelest kitsekarja suurendada ja piima toota. „Aga piima kokkuostuhind peab olema õiglane. Alla euro pole mõeldavgi, liitri eest on mõistlik saada 1,20–1,50,” sõnas ta.