Juhtkiri: alampalk kui ettekääne

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Pärast pingelisi läbirääkimisi on tööandjad ja töövõtjad jõudnud taas kokkuleppele: alampalk kasvab ka järgmisel aastal ja seejuures ajaloo kiireimas tempos. Kui tänavu oli miinimumtöötasu 540 eurot kuus, siis järgmisel aastal juba 44 eurot rohkem.

Madalapalgalistele on mõistagi tegu hea uudisega, ent aasta-aastalt süveneb koos sellega üks mure: üha kiiremini kasvavad tasud, mis samuti selle arvuga seotud.

Enne selle teema juurde tulemist küsigem aga, kellele praegusel ajal makstakse miinimumpalka. Selliseid inimesi loomulikult on, kuid teisalt teame, et tööpuudus on Eestis aegade madalaim ehk jäme ots on töötaja, mitte tema leivaisa käes.

Palka konverteerituna tähendab see, et isegi lihtsa ja vähetasuva töö puhul otsitakse võimalusi maksta selle eest rohkem kui miinimumpalka, sest miinimumiga inimesi lihtsalt ei leia.

Niisiis on miinimumpalk praegu töötasude maailmas paljuski lihtsalt üks arv. Sellest hoolimata ei saa aga kaugeltki öelda, et miinimumpalgast ei sõltu midagi. Siin tulevadki mängu kõik need tasud, mis on tolle miinimumi suurusest sõltuma pandud.

Üks näide on lasteaia kohatasu. Polegi nii tähtis, kas üks või teine omavalitsus on kohatasu suuruseks määranud 10 või 20 protsenti alampalgast. Põhiline on, et asi käib automaatselt: kui kerkib üks, siis teeb seda ka teine.

Lapsevanemad pole iga-aastase kohatasu tõusu üle loomulikult rõõmsad. Kuid linna- või vallajuhid saavad neile kosta: «Oi, aga ega meie ju tegelikult tõstagi. See on puhtalt alampalga muutumisest tingitud.» Keerutamata öeldes on see mugav viis kivi sisuliselt riigi kapsaaeda veeretada ja oma käed puhtaks pühkida.

Selguse mõttes olgu rõhutatud, et lasteaia kohatasu tõstmine võib olla valus, aga põhjendatud. Näiteks seepärast, et lasteaiaõpetajatele ja nende abidele saaks maksta palka, mis peaks üldise hinnatõusuga enam-vähemgi sammu. Kuid ausam oleks, kui sääraseid otsuseid teeksid kohalikud linna- ja vallajuhid iga kord ise. Ühtlasi oleks see poliitiliselt väga ebamugav ning eks siia ongi koer maetud.

Siinkohal tulekski küsida, kui normaalne ja jätkusuutlik on olukord, kus riiklikult kindlaks määratud alampalka kasutatakse pahatihti ettekäände ja oma käte puhtaks pesemise vahendina, kuid suhteliselt vähe joondutakse selle järgi päriselt inimestele palka makstes.

Ajal, mil maksudebatt poliitikute seas õieti hoogu sisse ei saagi, tuleb sellele seda enam mõelda ja selle üle arutada. Kas otsused, mis tundusid nende langetamise ajal mõistlikud, peaksid jääma meie seadustesse ja määrustesse igaveseks – ka siis, kui keskkond ümber drastiliselt muutunud?

Leppisid ju ametiühingud ja tööandjad selleski kokku, et ülejärgmisest aastast on miinimumpalk 40 protsenti keskmisest palgast. Teisisõnu hakkab praeguse tempo juures olema kasv veel kiirem.

Mõistagi kasvavad kulud kõikjal. Kuid ka lasteaiatasu puhul peavad munitsipaalpoliitikud suutma oma otsuseid põhjendada, mitte varjuma selle kunstliku loodusseaduse taha.