Jürgen Ligi: kõikelubatavus Eesti valitsemisel

Jürgen Ligi. Foto: Eero Vabamägi

Põhimõtete reetmisest ja kurjuse kaitsmisest kirjutab riigikogu rahanduskomisjoni liige Jürgen Ligi (Reformierakond).

Sõnniku kohta tuleb vahel öelda sitasti. Poliitikas on selles oma risk, sest ütlemine kaotab seal kiirelt seosed ning läheb uues tähenduses rändama. See juhtub õigupoolest niikuinii, mistõttu pole seda vaja väga karta. Ent ettevaatamatu on poetada selline ütlemine kommentaari õhtuste uudiste tarvis, sest tollesse 17 sekundisse, mis jõuab televaatajani, lõigatakse siis just ainult see. Lisaküsimused ega selgitused reporteri ajaraami ei mahu ja enda öeldu tõlkeid kuuleb poliitik siis hiljem kõigilt teistelt. Ja kurta pole kellelegi.

Ent viimase aja tava on, et peaministergi esitab riigikogus ja pressikonverentsidel oma mõtete asemel töötlusi oponentide tsitaatidest, ning seekord vabastas ta end vastamisest kahetunnise minestamisega «mahamüümise» najal.

«Reetmine» on «mahamüümisele» täiesti täpne vaste – nagu on ka mõni teine –, aga ka tal enesel on hulk tähendusi ja rakendusi. Peaminister Jüri Ratas näiteks on reetnud selle riigi, kus peaministrid on informeeritud, neil on oma tõde ja nad tahavad seda kaitsta. See ei tähenda, et nad kõik poleks omal moel vastikud, kuid Ratas ei üritagi näida tark ega küsimustele vastata. Ta püüab küsitlemised üle elada, diskussiooni tappa, küsijat kommenteerida ja talle oponentide omatahtsi käänatud tsitaate vastu põrgatada. Aru andmast keeldumisega on Ratas reetnud ka parlamentarismi.

Kes solvub üks kord, peaks sama asja peale solvuma iga kord, vastasel korral pole ta siiras. Kui Martin Helme ütles veel valimiste nädalal, et Ratas on Kremli viigileht, tõlkes ka «reetur», võttis peaminister selle vaikides omaks ja kutsus perekonda juba valimisööl moodustama koalitsiooni.