Festivali põhirõhk oli kirjandusel, isegi luulel. Aga Tartus ei tähenda luuleõhtu juba mõnda aega enam tundeluule õrna esitamist küünlavalgel, kuigi emotsioonid pole kuhugi kadunud – tunnete spekter on lihtsalt muutunud märksa laiemaks. Enam ei paku luule ainult härdumisvõimalust, vaid ajab ka naerma, tekitab üllatust ja toob meeldivalt sageli mugavustsoonist välja, ühesõnaga, annab korraliku kunstilise elamuse.
Ja ka seekordne festival – alateemaks konflikt – pakkus pinget ning oli varasematest isegi hullunum. Intensiivne kahepäevane esinemiste jada kihutas publikust üle nagu kiirrong, mille järel oli võhm väljas ja pea kirju ka publikul, mitte ainult esinejail. Lavale astujaid oli mitmest põlvkonnast ja eri riikidest ning vahelduva käekirja ja omanäolisusega olid nad paeluvad, kaasakiskuvad; eri stiili esinejate kõrvuti asetamine andis üllatava efekti ja hoidis head tempot.