Merike Sisask: metsarahvana on eestlastel jaapanlaste ees eeliseid

Merike Sisask. Foto: Piret Räni

Üksindussurmadest lugedes hakkas esimese asjana silma Lõuna-Korea professori tervitus: tere tulemast põrgusse. Suitsiidiuurijana tean, et sama lauset oleksime võinud meie öelda Lõuna-Koreale kümmekond aastat tagasi, sest Eesti oli 20–25 aastat tagasi maailma kõrgeima suitsiidide tasemega riikide hulgas, kuid enam mitte.

Praegu hõivab seda positsiooni Lõuna-Korea. Viimastel andmetel pole Kagu-Aasia riikidel õnnestunud mõnesid Ida-Euroopa riike, nagu Leedu ja Venemaa, veel suitsiidide edetabeli tipust kõrvale tõrjuda. Sellegipoolest on riigiti globaalseid suitsiidikordajaid 100 000 inimese kohta vaadeldes täheldatud perioode, mil üks või teine riik on eriti kõrgete näitajatega mõne kümnendi vältel teistest ees. Tinglikult nimetatuna on maailmas olnud Šveitsi (1930–40+), Jaapani (1950+), Ungari (1960–80+), Leedu (1990–2000+) ja Lõuna-Korea periood (2010+). Lõuna-Korea suitsiidide tase tõusis umbes kümne aastaga rohkem kui kolmekordseks.

Niisiis, suitsiidide tasemega oleme me põrgus käinud. Kas tõesti oleme sinna jälle sattumas eakate üksindussurmadega? Euroopa on vananev ühiskond ning seda iseloomustavad arvud on halastamatud, Euroopas üksi elavate üle 65-aastaste osakaal on märkimisväärne. Eurostati selle aasta andmete põhjal elab Eestis üksi 43 protsenti eakatest (meestest 25, naistest 53 protsenti), ELis keskmiselt 33 protsenti (meestest 22, naistest 40 protsenti). Seega ei saa me võimalikku probleemi ignoreerida.

Siiski, mitmed demograafilised ja sotsiaalkultuurilised tegurid on Eestis võrreldes Aasia riikidega täiesti erinevad. Näiteks pole meie riikide rahvaarv vähimalgi määral võrreldav. Linnades, mida Aasias nimetatakse väikesteks ja hubasteks, võib rahvaarv olla mitu korda suurem kogu Eesti elanikkonnast. Sellega võrreldes võib öelda, et Eestis on iga inimene arvel. Ka rahvastiku tihedus ja linnastumise tase pole võrreldavad. See omakorda mõjutab anonüümsuse astet ja kogukondlikku lävimist.