Aimar Altosaar: päästvad suhted

Aimar Altosaar. Foto: Eero Vabamägi

Selleks, et mitte kannatada üksildust ja elu lõpus kohtuda koletisega, millest kirjutavad Ene Selart ja Heidi Maiberg, on võimalik valmistuda varakult. Alustada juba lapsepõlves, leides endale koolis sõpru, mängides ja õppides koos, hiljem kõrgkooli või ametiõppe suhtlemisvõrgustikku sisse elades ja perekonda planeerides.

Samuti mitte kunagi oma vanemaid unustades ning oma lastele ja lastelastele lähedaseks jäädes, oma vanu sõpru meeles pidades ning teiste jaoks olemas olles. Siis on teised ka sinuga, kui neid kõige rohkem vajad.

Loomulikult on elul oma reaalsus ning ideaalset suhtlemisvõrgustikku õnnestub luua vaid vähestel, oht üksikuks jääda puudutab meid kõiki kas või seeläbi, et lähedased inimesed võivad meie kõrvalt lihtsalt varem lahkuda. Kuid vähemalt püüdma peab! Parafraseerides tuntud idamaist mõttetera: looda jumala peale, kuid suhteid tuleb endal korras hoida.

Tehnoloogilise progressi üle oleme rõõmsad, sest tänu lugematule hulgale tehnilistele vidinatele on meie igapäevane elu muutunud mugavamaks, elame keskmiselt kauem ja meditsiin hoiab meie elu kaua käigus. Väline elukvaliteet on palju kõrgem kui meie esivanematel, kes pidid igapäevase leiva nimel tervist säästmata lõputult rügama ning elasid tänapäevase arusaamise järgi võimatutes hügieenitingimustes. Materiaalse keskkonna kiire arengu taustal oleme aga kõrvale jätnud palju sellist, mida pole osanud hinnata, kuid mille puudumine mõjutab juba tuntavalt meie elu: need on inimsuhted, mille soojust, toetust ja hingepidet vajame kõik.

Kui Jaapanis ja Lääne-Euroopas hakati üksikute vanainimeste probleemi tähele panema juba 40–50 aastat tagasi, siis Eestis on alles hakatud jõudma selle tunnetamiseni.

Lootus, et sidetehnoloogia asendab teist inimest meie kõrval, on utoopiline, isegi kui kõrval istub meeldivalt disainitud robot. Tehnika võib teha paljut, kuid ei asenda kunagi teist inimest. Vaimulik ja pereterapeut Naatan Haamer, kommenteerides kodokushi-artiklit, ütles, et Eestis ei ole see probleem veel nii terav kui paljudes majanduslikult arenenumates maades. Sellise olukorra ärahoidmiseks tuleb ühiskonnas pöörata suurt tähelepanu inimestevahelistele suhetele, sest need ongi meie elus kõige olulisemad. Suhetel lastakse laguneda liiga kergekäeliselt, mõtlematult jäetakse maha oma kaaslased, kusjuures lõpuks võib suhete lõhkuja jääda ise kõige üksikumaks. Kui kõik sujub, saadakse ka üksi hakkama, ent kui on kriis, siis vajatakse abi.

Haamer soovitas, et juba koolipingis tuleb suhteid väärtustada ning suhtlemist õpetada. Kooli atmosfäär peab toetama heade suhete loomist ja arengut, koolivägivalla ärahoidmine on esimene samm sinnapoole. Perekonnad peavad kooli tööd selle nimel toetama, et lapsi ümbritseks kõikjal soe ja toetav suhtlemiskeskkond. Staažika perenõustajana kinnitab Haamer, et suhete hoidmist tuleb õpetada noortele enne abiellumist, sest liiga kergelt minnakse tülli, ei osata leppida ega suhteid taastada. Sageli noored abiellunud ei mõista, et hoolivus ja tähelepanelikkus on hea ja kestva paarissuhte alus.

Kui Jaapanis ja Lääne-Euroopas hakati üksikute vanainimeste probleemi tähele panema juba 40–50 aastat tagasi, siis Eestis on alles hakatud jõudma selle tunnetamiseni. Meil on võimalus äärmusi vältida ning pakkuda ennetavaid lahendusi, et jaapanlaste kodokushi koletis meie väikest ühiskonda liiga valusalt ei pureks. Kui suhtlemissõbralikku koolikeskkonda saab luua samm-sammult ning ühiskonnas laiemalt inimsuhteid väärtustavat hoiakut levitada aegamisi, siis midagi võiks juba praegu ära teha. Näiteks Skandinaavia maade eeskujul luua võimalusi sotsiaalsete kodude rajamiseks, kuhu võivad kolida need, kellele oma maja või korter on jäänud suureks ja liiga kulukaks ja kellel on juba vajadus abi järele.

Naabrivalvest on kindlasti abi ning ka omavalitsuste tähelepanu üksikute inimeste suhtes võiks olla alati suurem. Hea näide on Tallinnas pakutav häirenupu teenus, mis aitab suurendada kodus elavate eakate ja puuetega inimeste turvatunnet, samuti tagada abi kohale jõudmise võimalikult kiiresti. Häirenupuga saab abi kutsuda eelkõige olukordades, kus inimene ei saa liikuda ja ise oma koduust avada. Nii saavad erivajadusega täisealised inimesed elada võimalikult kaua oma kodus.