Ene Selart, Heidi Maiberg: üksindussurm Jaapani näitel – kodokushi

Puhastustöötaja palvetamas ühe Tokyos 85-aastaselt üksi surnud ja üle kuu aja hiljem avastatud mehe korteris pärast koristustöid. Jaapanis elab üksi umbes viis miljonit vanainimest ja üksindussurmade arv on kasvamas. Foto: Toru Hanai/Reuters/Scanpix

Vananev rahvastik ja hääbuvad lähedussuhted on valla päästnud  nähtuse, milleks on vanainimeste üksindus nii enne kui pärast oma surma kuni nad leitakse, kirjutavad Tartu Ülikooli nooremteadur Ene Selart ja Tartu Ülikooli Aasia keskuse kommunikatsioonispetsialist Heidi Maiberg.

Et kõik me seisame kord päris üksi,/kui paadimees meid sõuab üle Styxi.» Karl Ristikivi «Inimese teekond».

Kaks aastat tagasi oli Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis kaks semestrit külalisõppejõuks Lõuna-Korea meediaprofessor Gyu-chan Jeon, kes oskas Eesti ühiskonda teraselt jälgida ja tabavaid tähelepanekuid teha. Ta ei rutanud oma seisukohti väljendama, ent ometigi arvas ta, et kui Eesti ühiskond kihutab samal kiirteel kus Korea, on vaid aja küsimus, mil ta eesjooksja kinni püüab, ja sellisel juhul: tere tulemast põrgusse!

Mis on siis see põrgu, kuhu Ida-Aasia ühiskonnad, eriti Jaapan, on jõudnud ja mis meid ees ootab? Kindlasti on Eestit ja Aasia maid raske võrrelda, sest oleme rahvastikunäitajate poolest väga erinevad. Aga ehk on siiski mõningaid aspekte, mille üle tasub järele mõelda ja mis tunduvad ainult esmapilgul mugavalt kauged ja teoreetilised.

Üksindus ja surm

Üksindust on teinekord raske taluda, nii emotsionaalselt kui ka igapäevase elukorralduse poolest. Üha kiirenev linnastumine ja üheliikmeliste leibkondade kasv toodavad üksindust ning seda eriti Ida-Aasia suurlinnastutes, kus kogukonna liikmete suhted on hapraks läinud ja rahvuslik mentaliteet ei näe ette naabrite ellu sekkumist. Kui noorema generatsiooni seas võib selline eluviis olla isegi (pealtnäha) vaba valik, sest luust ja lihast inimestele eelistatakse virtuaalsõpru, siis vanemaealiste hulgas on see pealesunnitud paratamatus, kui tööl enam ei käida ning lähisuhtlusring jääb aasta-aastalt ahtamaks. Kõige hullem – sellest üksindusest ei räägita ja seda ei tunnistata.