Juhtkiri: Hiina hulktahukas

19. novembri karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Eestile mõtlev poliitik peaks rääkima Hiinast. Varem või hiljem saab sellest riigist jõud, millest ei ole võimalik mööda vaadata. Ka siinmail. Selleks ajaks on juba lootusetult hilja arutada, kuidas käsitleda Hiinaga seonduvaid küsimusi. Näiteks mismoodi suhtuda sealt tulla tahtvatesse investeeringutesse.

Tänases lehes kajastatavast uuringust nähtub, et nii-öelda inimesed tänavalt jäävad Hiina investeeringute suhtes argumenteeritud seisukoha kujundamisel hätta. Hiinlaste rajatud 5G-tehnoloogiasse, Tallinna-Helsingi tunnelisse jms positiivselt või pigem positiivselt suhtujaid on ligikaudu sama palju kui suuremaid või väiksemaid kriitikuid, kuid täpsemal küsitlemisel selgub, et inimeste teadlikkus selle kõigega kaasneda võivatest ohtudest on puudulik. Pea neljandik vastanutest ei osanud aga Hiina investeeringute suhtes mitte mingisugust hoiakut võtta.

Niisugused tulemused ei üllata, sest kui jätta kõrvale Eesti ja USA vahel sõlmitud nõndanimetatud 5G-deklaratsioon, siis pole Hiinast seni ka riigi ja valitsuse tasandil vähemalt avalikult peaaegu üldse räägitud ning veel vähem midagi otsustatud. Enamgi: jääb mulje, et poliitikud on valinud võimaluse olla Hiina teemal võimalikult kaua vait.

Mingil määral võib sedagi mõista, sest Hiina analüüsimine pole lihtne operatsioon. Meie poole veerevast hulktahukast paistavad nii küsimused väärtustest ja eetikast – ka seekordne lehenumber kajastab Hongkongis toimuvat –, diplomaatilised dilemmad kui ka ahvatlev majanduslik kasu.

Omaette küsimus on, kuidas üldse panna inimesed mõistma, et Hiina investeeringud on miski, mis ulatub ka nendeni. Et selles vallas tehtavad otsused võivad nende elu mõjutada. Postimehe septembrikuine artiklite seeria andis selle heaks oma panuse, ent ainult sellest jääb mõistagi väheks.

Vene raha me tunneme, Hiina oma (veel) mitte eriti. Teame üksnes, et veelgi sagedamini kui Venemaa puhul võivad majanduslikul läbikäimisel Hiinaga olla poliitilised tagajärjed, sest suurem osa ettevõtteid on riigi kontrolli all.

Jällegi tuleb korrata tõdemust, mis on läbi käinud mitmest varasemastki juhtkirjast: kõigele vaatamata on Hiina meile partner, sest teisiti ei saagi olla. Sestap ei saa olla lahendus hiinlaste ja nende raha totaalne eemalhoidmine, täpselt nagu ei puudu Eestist Venemaalt pärit raha.

Kuid toda Vene raha me tunneme, Hiina oma (veel) mitte eriti. Teame üksnes, et veelgi sagedamini kui Venemaa puhul võivad majanduslikul läbikäimisel Hiinaga olla poliitilised tagajärjed, sest suurem osa ettevõtteid on riigi kontrolli all. Ning teame loomulikult ka seda, mis toimub Hongkongis ja Xinjiangis. Ja mäletame sedagi, kuidas Eesti piimaekspordikraanid pärast dalai-laama visiiti kinni keerati.

Millised Hiina ärid ja investeeringud on kõike eelnevat silmas pidades Eesti julgeolekule liiga ohtlikud ja millised mitte? See ja mitmed teised küsimused vajavad arutelu, järeldusi ja otsuseid. Teisisõnu: Hiina hulktahukat tuleb lahendama hakata. Valju vaikimise ja osava edasilükkamisega aega kaotamata.