Erkki Koort: 100 000 pommi, mis ei tapnud

2013. aasta mais leiti Iru külas ehitustööde käigus Teise maailmasõja aegne suurekaliibriline suurtükimürsk, mille transport ei olnud võimalik. Lõhkekeha tehti kohapeal kahjutuks. Foto: Päästeameti demineerimiskeskus

Demineerimiskeskus ehk rahvakeeli pommigrupp on iseseisvuse taastanud Eestis eksisteerinud 27 aastat. Mõneti võib see tunduda lühike aeg, kuid pommi kahjutuks tehes on isegi sekund teinekord liiga pikk. Selle 27 aasta jooksul on tehtud kajutuks üle 100 000 lõhkekeha ehk pommi, miini, mürsu ja muu ohtliku eseme. Siia pole arvestatud sisse lõhkeseadeldisi, pürotehnikat, padruneid ning muud ohtlikku ja pauku tegevat kraami.

Olgem ausad, tegelikult on see arv ikka üüratu. Peamiselt kaks maailmasõda, Vabadussõda ja Nõukogude okupatsioon on jätnud meie maapinda uskumatu hulga lõhkekehi, mis ei lõpe otsa ilmselt ka järgmise saja aasta jooksul. Ühelt poolt tundub see olevat kindel leib, kuid teisalt vananevad kõik inimese tehtud asjad, ka pommid, maa sees edasi ning ohutumaks paljud neist seeläbi ei muutu. Me ei tea, kus nad on, kuhu plahvatamata jäänud mürsk langes. Viimase sõja ajal peitsid mõlemad taganevad pooled hulgaliselt kasutamata jäänud laskemoona ning mitte alati metsa, vaid ka maanteekraavidesse. Olen isegi parkinud autot Vastseliina linnuse juures parkimisplatsil, mille alt avastati hiljem kümneid miine, mis lebasid seal Teise maailmasõja lahingutest.