Mare Ainsaar: kes ostaks ilma mootorita rahvaloenduse?

Mare Ainsaar. Foto: Mihkel Maripuu

Andmekogude infol põhineva rahvaloenduse varjukülgedest kirjutab Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika vanemteadur Mare Ainsaar.

Eestis käib vaidlus selle üle, kas järgmine rahvaloendus peaks olema ainult administratiivsete andmete kokkuvõte või tuleks neid andmeid kombineerida infoga inimestelt.

Kast te ostaksite auto, mis näeb ilus välja ja on odavam, aga ei sõida? Vast mõni rumal või väga rikas ostaks.

Eestis on kokku lepitud, et aastal 2021 loetakse jälle inimesed riigis üle – toimub rahvaloendus. Seda teevad kõik riigid maailmas ja nii saadakse ka globaalne rahvaarv.

Rahvaloendust on peetud üheks kõige tähtsamaks sündmuseks riigi elus. Pole ka ime, sest inimestest sõltub ju majandus, riigi tulevik, konkurentsivõime ja isegi sidemed teiste riikidega. Seega on tänavune aasta viimane aeg selleks sündmuseks valmistuda.

Õigupoolest on Eestis tehtud ettevalmistusi uueks rahvaloenduseks sellest või isegi varasemast ajast saadik, kui lõppes eelmine loendus. Asuti nii-öelda autot remontima, et see õigeks ajaks töökorda saada.

Nagu innovatsioonilisele riigile kohane, hellitati lootust, et kunagi jooksevad kõik andmed kuskilt registritest kokku ja näitavad igal hetkel Eesti ühiskonnast õiget pilti. Selle teostumiseks on vaja, et kogu inimese elu oleks kuskil juba registreeritud. Kas see on ikka nii?

See küsimus on motiveerinud tegema huvitavaid uuringuid ning analüüse. Statistikaameti töökas meeskond on viimastel aastatel saanud palju huvitavat teada registrite vooruste, aga ka puuduste kohta. Seega, mis on tulemus? Tulemus on «peaaegu». «Peaaegu» tähendab, et mitte päris tõde, aga midagi tõesarnast, mida võiks nimetada ka pooltõeks.

Milles on suurimad probleemid? Minu arvates kõige suurem probleem on Eestile kõige olulisemas ja põhimõttelisemas küsimuses: kui palju meid ikkagi on ja kus me elame, kuhu liigume? See on tähtis nii igale omavalitsusele kui ka üldiselt rahvastikuprognooside ja tuleviku jaoks.