Eelmisel nädalal jõudsid avalikkuse ette järjekordsed riigieksamite edetabelid, mis on kirgi kütnud juba 1990. aastate lõpust. Kuigi edetabeleid kirutakse ning õpetajate ja haridusteadlaste hulgas valitseb üldiselt arvamus, et need ei näita tegelikult kooli taset ega lase koolidel rahulikult oma tööd teha, püsib avalikkuse huvi nende vastu ometi suur, kirjutab Tallinna Ülikooli haridusteaduste teadur Maria Erss.
Tellijale
Maria Erss: parem oleks, kui riigieksamite edetabeleid ei avaldataks (6)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida siis sellest infost tegelikult järeldada võib, kui need koolide taset ei näita?
Ühtlaselt esikümnes püsivate koolide puhul tasub põhjust otsida eelkõige valitud õpilastest, kes tulevad kooli juba paremate eeldustega ja toetavamatest perekondadest. Ehk siis tegelikult vastab nende koolide sooritus õpilaste lähtetasemest tulenevatele ootustele. Kõikumisi võib pigem näha alates teisest kümnest. Kõik koolid, kes oma õpilasi ei vali, teavad, et aastad pole vennad. Õpilaste kooslus on igal aastal erinev ja sellest sõltuvad ka eksamitulemused.