Berit Nuka: Euroopa Liit ekspordib oma sisepingeid Balkanile

Berit Nuka. Foto: Postimees.

Tänavu mais istus minust üle laua Põhja-Makedoonia välisminister Nikola Dimitrov, kes põlevi silmi selgitas, kui optimistlik on ta selle suhtes, et tema kodumaa saab koos Albaaniaga juunis kutse liitumiskõnelustele Euroopa Liiduga (EL). Tema argument oli lihtne: kaalul on ELi poliitika usaldusväärsus Balkanil.

Kui Euroopa liidrid aga Brüsselis kokku said, kõlas sama seisukoht, mis ka aasta varem: kõneluste alustamiseks pole ühenduse riikidel üksmeelt. Dimitrovi optimism oli olnud asjatu.

Hoolimata järjekordsest vopsust oma Euroopa-unistuse pihta, olid Põhja-Makedoonia ja Albaania poliitikud näiliselt ikka lootusrikkad. Paar nädalat enne seda, kui nende saatus oktoobri keskel Brüsselis uuesti kaalukausile pidi asetatama, käis Eestis Albaania riigipea Ilir Meta, kelle jutt kõlas kangesti nagu Dimitrovil mõni kuu varem.

Ta möönis, et jah, riigil on probleeme korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevusega, aga avali uks innustaks reformidele ning Põhja-Makedoonia on ju olnud nii tubli ja naabrile igati eeskujuks, et Euroopa ometigi peab seda tunnustama.

Aga jälle virutasid Euroopa liidrid irvakil uksega Balkani maadele vastu näppe. Prantsusmaa oli põhiline tülikate väikeriikide ukse taha suruja.

Justkui sellest vähe oleks, jõudis Prantsusmaa president Emmanuel Macron hiljuti teatada, et Bosnia ja Hertsegoviina on nagu tiksuv pomm otse Euroopa Liidu külje all.

Keeruline on öelda, kas selle paari nädalaga suudeti Balkani riikide Euroopa-innule päriselt vesi peale tõmmata, aga ka kõige suuremate optimistide lootusevarud saavad ühel hetkel otsa. Ja kaua ikka jaksatakse kraapida ukse taga, millele just tugevam tabalukk ette pandi.

Nii käitudes ei panda kaalule mitte ainult ELi poliitika usaldusväärsust Balkanil, vaid ELi usaldusväärsus üldse.

Põhja-Makedoonia ja Albaania ELiga liitumise toetajate, aga teistegi Balkani riikide innustajate põhiargument on olnud just see, et neid ei saa välja vihma kätte jätta, sest keegi teine – olgu siis Venemaa, Hiina või Türgi – võib nad sooja tuppa kutsuda.

Seepärast on kummaline, et kõneluste alustamisest on tehtud nii suur number. Kõnelused on ju alles pika tee algus. See pole mitte kutse uksest sisse esikusse, vaid pigem vihmavari, mida hoida pea kohal seni, kuni – kui üldse – lävepakuni jõutakse.

Arutelu ei näi aga juba mõnda aega olevat seotud niivõrd Põhja-Makedoonia ja Albaania või Balkaniga laiemalt kui ELi maade võimalusega klaarida omavahelisi erimeelsusi väiksemate – seega ebaoluliste – riikide arvel. EL elab oma siseprobleeme välja piirkonna kallal, keda ise tihti siseprobleemides süüdistab. Nii käitudes ei panda kaalule mitte ainult ELi poliitika usaldusväärsust Balkanil, vaid ELi usaldusväärsus üldse. Jonnakas uste prõmmimine ei jäta EList sugugi suurjõu muljet, nagu Macron ju kangesti tahab.