![Eve muretseb, et liiklussaarekesed on sageli liiga väikesed. Tema rulaatoriga ja lapsevanker kõrvuti rohelist tuld ootama naljalt ei mahu. FOTO: Erik Prozes](http://f9.pmo.ee/spfDQYBZbJjdXrpk74f62vsuY0o=/1442x0/filters:format(webp)/nginx/o/2019/11/15/12744139t1h27f1.jpg)
Üha kasvav eakate osakaal ühiskonnas sunnib linnaelu korraldamisel mõtlema kaugemale keskmise keskealise vajadustest ning võitlema selle nimel, et vanur ei jääks tuppa lõksu.
Üha kasvav eakate osakaal ühiskonnas sunnib linnaelu korraldamisel mõtlema kaugemale keskmise keskealise vajadustest ning võitlema selle nimel, et vanur ei jääks tuppa lõksu.
«Kas teate, mis on rulaator? See on minu liikumisvahend. Kui lund ei ole, siis liigub hästi. Kui aga sopp on maas, siis on keerulisem. Enne, kui Kristiine poe juurest tagasi tulin, siis olin üleni märg. Talvel on sellega ikka raskem.»
Nii rääkis jaanuaris teiste eakate hulgas üks Kristiine ja Haabersti päevakeskuses paarikümnest küsitletust sellest, mis neid koju aheldab ja millega linnaisad piisavalt ei arvesta.
Kui varem on asulaid kujundatud pigem tööealiste vajadusi silmas pidades, siis nüüdseks on saanud selgeks, et vaid noori ja keskealisi silmas pidav planeerimine pole jätkusuutlik.