Päevatoimetaja:
Alexandra Saarniit
Saada vihje

Eesti on tõusnud keskpärase vananemise kantsiks (4)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Eve muretseb, et liiklussaarekesed on sageli liiga väikesed. Tema rulaatoriga ja lapsevanker kõrvuti rohelist tuld ootama naljalt ei mahu. FOTO: Erik Prozes
Eve muretseb, et liiklussaarekesed on sageli liiga väikesed. Tema rulaatoriga ja lapsevanker kõrvuti rohelist tuld ootama naljalt ei mahu. FOTO: Erik Prozes Foto: Erik Prozes

Üha kasvav eakate osakaal ühiskonnas sunnib linnaelu korraldamisel mõtlema kaugemale keskmise keskealise vajadustest ning võitlema selle nimel, et vanur ei jääks tuppa lõksu.

«Kas teate, mis on rulaator? See on minu liikumisvahend. Kui lund ei ole, siis liigub hästi. Kui aga sopp on maas, siis on keerulisem. Enne, kui Kristiine poe juurest tagasi tulin, siis olin üleni märg. Talvel on sellega ikka raskem.»

Nii rääkis jaanuaris teiste eakate hulgas üks Kristiine ja Haabersti päevakeskuses paarikümnest küsitletust sellest, mis neid koju aheldab ja millega linnaisad piisavalt ei arvesta.

Kui varem on asulaid kujundatud pigem tööealiste vajadusi silmas pidades, siis nüüdseks on saanud selgeks, et vaid noori ja keskealisi silmas pidav planeerimine pole jätkusuutlik.

Sarnaselt teistele vananevatele ühiskondadele on Eestis vaja üha enam mõelda elukeskkonna vananemissõbralikkusele. See tähendab, et tuleb vaadata nn keskmise inimese vajadustest kaugemale, nagu sõnastas Kirsi Kajamäe oma uurimuses sellest, kuidas Tallinna linnakeskkond aktiivset vananemist toetab.

Tagasi üles