Juhtkiri: ootame uurimise ära

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Nüüd on siis kord SEB käes. Viimane Skandinaavia pank, mil oli kogu rahapesuskandaalis rinnaesine veel justkui puhas. Tegelikult on olnud aga selge, et kui üks juba aevastas, küll jäi haigeks ikka kogu tuba.

Esialgu pole teada, mida on järele­valveasutused SEB kohta täpsemalt välja uurinud. Uuel nädalal läheb Rootsi rahvusringhäälingus eetrisse saade, mis lubab sellele valgust heita, ning nõnda tuli ka pank ise teatega avalikkuse ette. Nagu eelmistelgi kordadel, reageeris börs kiirelt, pühkides reedesel kauplemispäeval üle kümnendiku SEB väärtusest. Eks turg hinnastab kohe võimalikud trahvid, ent omajagu emotsiooni on sellises olukorras samuti.

Väljaspool SEB ja teiste Skandinaavia pankade aktsionäride ringi pole põhimõtteliseks reaktsiooniks vajadust. Kõik tehingud, mis tunduvad praegu kahtlasena, on tehtud aastate eest. Seda täiesti teises õiguslikus ruumis. Ka Eesti finantsinspektsiooni andmeil on viimasel viiel aastal kadunud pool mitteresidentidest klientidest, seejuures offshore-kontodest enamik.

Jah, kindlasti ei ole kõik asjaosalised puhtalt mänginud, kuid päris mustvalge see pilt ei ole. Reeglid, mille järgi pangad oma äri ajavad, on viimase kümnendi jooksul oluliselt muutunud ning nii nagu on läinud aastate jooksul seadusandlik ruum karmimaks, on püüdnud ka pangad olukorraga kohaneda.

Selge on ka see, et sisuliselt iga rahvusvahelises rahanduses tegutsev ettevõte on suuremal või vähemal määral rahapesuga seotud. Mitte ei pese seda teadlikult ja aktiivselt, aga on seotud. Näiteks liigutatakse raha täiesti legaalselt erinevate riiulifirmade kaudu – ja seda Euroopa Liidu sees. Ükski pank ei saa lõpuni teada, kust pärineb kogu raha, mis kõikvõimalikelt kontodelt läbi käib.

Puhastumine, mis on juba järgnenud, lööb õhu aina klaarimaks. Seetõttu on hea, et ka SEB nimi lõpuks pinnale kerkis.

Aga on hea, et see on nüüd kõik meie ees. Mitte ju üksnes Skandinaavia pangad, vaid ka keskeurooplased on Euroopa Liidu kõrgeimatelgi organitel hambus. Kindlasti on Eestit tabanud mainekahju, sest oleme paiknenud soodsas asukohas, et selliseid skeeme vahendada. Kohalik pangandus on aga praeguseks niivõrd valvsa silma all, et suuremad üllatused on ilmselt mõneks ajaks välistatud. Kõik rahapesijad võivad olla veendunud, et nende tehingud käiakse risti-rästi läbi.

Seega puhastumine, mis on juba järgnenud, lööb õhu aina klaarimaks. Seetõttu on hea, et ka SEB nimi lõpuks pinnale kerkis. Kui on selgem, millised on need tõelised valupunktid, saab ka sektor saavutada aegamööda regulatiivse tasakaalu, mis praegu ähvardab kalduda juba teise äärmusesse.

Ootame ära, mida toob ametlik uurimine, ja eks ole näha, kes ja mil määral vastutusele võetakse. Et tegu pole üksnes idaeurooplastest pärismaalaste murega, on nüüdseks ka Euroopas selge. Nii ei maksa karta, et Eesti maine on saanud pöördumatult kahjustada. Kuidas mõjuvad aga võimalikud hiigeltrahvid Põhjala-Balti pangandussektorile, näitab juba aeg.