President Kaljulaid: politsei on Eesti inimeste isikuvabaduste ja vaba ühiskonna kaitsja

Kersti Kaljulaid. Foto: Patrick Gely/SIPA/Patrick Gely/SIPA

«Mida efektiivsemalt ja autoriteetsemalt suudab politsei tagada inimeste turvatunnet, seda vähem kostab ühiskonnas hääli, mis nõuavad kõva kätt ja kruvide kinnikeeramist. Seda vähem nõutakse karmi korda, mis nagu ajaloost teame, päädib pahatihti hoopis jõu võimutsemisega vabaduse ja seaduslikkuse üle,» ütles president Kersti Kaljulaid täna Politsei- ja Piirivalveameti 101. aastapäeva tähistamisel Jõhvis.

Riigipea sõnul seisab Eesti politsei õigusriigi eest, mis on palju enamat kui vaid seadusriik. «Te olete Eesti inimeste isikuvabaduste ühed olulisemad kaitsjad ning vaba ühiskonna parimad garandid,» lisas president Kaljulaid.

30 aastat on politsei ja piirivalve ehitanud sõltumatut, erapooletut, ausat ja üha enam ka hoolivat, mõistvat, aitavat organisatsiooni, lausus Vabariigi President ning lisas, et turvalisus ja turvatunne pole päris sünonüümid. «Turvalisus saab olla objektiivne, aga turvatunne on alati subjektiivne. Tunnet ei saa otseselt luua, see on see emotsioon ja taju, mis peegeldub ühiskonnast vastu. Seda peegeldust mõjutavad nii teie strateegilised valikud, rõhuasetused, prioriteedid, aga seda mõjutab ka iga üksiku ametniku olek, käitumine, suhtumine. Teid usaldatakse ja teie organisatsiooni usaldatakse,» lisas president Kaljulaid.

«Turvatunne tähendab ka vabadust. Vabadust elada hirmuta. Vabadust elada hirmuta nii öisel tänaval, tipptunniliikluses kui ka kohas, kus peaks justkui olema kõige turvalisem – koduseinte vahel. Ka seda viimast varjavat vaikimise müüri olete ta asunud usinalt madalamaks lõhkuma ning ega meil teist valikut polegi. Tagasilangust siin lubada ei saa, sest kui pole turvatunnet kodus, pole seda kuskil,» lausus riigipea.

President Kaljulaid tõi välja, et turvatunde loomine taandub usaldusele, mille üks vundamente on olnud meie riigiametite ja -ametnike – sealhulgas politsei ja politseinike– sõltumatus ja erapooletus. «Sellel vundamendil põhinev usaldus on ühtaegu meie ühiskonna kõige tugevam kaitsevall ja samas ka kõige hapram, sest selle võib purustada mõne sõnaga,» lausus Vabariigi President.

Postimees avaldab presidendi kõne täismahus: 

Hea peaminister ja hea siseminister, head politseinikud ja piirivalvurid!

Kõigepealt muidugi palju õnne! Täna on pidupäev ja on väga uhke tunne siin seista 101 aasta vanuse politsei ees!

On uhke tunne ja on turvaline tunne. Millest see tunne tuleb? Turvalisust saab mõõta mitmeti. On arvnäitajaid ja fakte, mis näitavad, et Eesti on turvaline riik. Niinimetatud objektiivse turvalisuse näitajad on täna ajaloo parimal tasemel. See kõik on teie töö vili. 30 aastat olete te ehitanud sõltumatut, erapooletut, ausat ja üha enam ka hoolivat, mõistvat, aitavat organisatsiooni.

Aga turvalisus ja turvatunne pole päris sünonüümid. Turvalisus saab olla objektiivne, aga turvatunne on alati subjektiivne. Tunnet ei saa otseselt luua, see on see emotsioon ja see taju, mis peegeldub ühiskonnast vastu. Seda peegeldust mõjutavad nii teie strateegilised valikud, rõhuasetused, prioriteedid, aga seda mõjutab ka iga üksiku ametniku olek, käitumine, suhtumine. Teid usaldatakse ja teie organisatsiooni usaldatakse. See on väga hea tulemus, see on vaat et suuremgi saavutus, kui üha paranevad arvnäitajad kirjeldada suudavad. 

Turvatunne tähendab ka vabadust. Vabadust elada hirmuta. Vabadust elada hirmuta nii öisel tänaval, tipptunniliikluses kui ka kohas, kus peaks justkui olema kõige turvalisem – omaenda koduseinte vahel. Ka seda viimast varjavat vaikimise müüri olete ta asunud usinalt madalamaks lõhkuma ning ega meil teist valikut polegi. Aitäh teile selle eest. Tagasilangust siin lubada ei saa, sest kui pole turvatunnet kodus, pole seda kuskil.

Turvatunne tähendab ka iga inimese vabadust oma sõnu ja mõtteid vabalt väljendada. See tähendab ka iga inimese õigust oma mõttekaaslastega koguneda ja oma seisukohti välja öelda, kartmata solvanguid ja ähvardusi häälekamatelt või võimukamatelt. Midagi, mille järele janunesime oma riiki taastades ning mille pärast kuni viimase ajani pole olnud põhjust muret tunda.

Aga kuidas seda turvatunnet üldse luua saab? Keeruline, aga see taandub millelegi lihtsale – usaldusele. Usaldus – see on usk millessegi. Usaldus riigi ja selle asutuste vastu tähendab inimeste usku vabasse, sõltumatusse, erapooletusse riigi toimimisse. Kui inimesed oma riiki usuvad, on nad valmis seda hoidma, kaitsma, ehitama.

Ma olen selle kolme aasta jooksul presidendiametis andnud sadu intervjuusid teiste riikide ajakirjanikele. Ja üks küsimus, mida mult sageli on küsitud, on see, et miks Eesti inimesed oma riiki nii palju usaldavad? Miks Eesti inimesed oma riigiameteid usaldavad, küsitakse. Paljudes riikides, mis on igati demokraatlikud, avatud, kaasaegsed riigid, see sugugi nii pole.

Mina muidugi küsin vastu, et mida te olete valesti teinud, et teie inimesed teie riiki ja riigiameteid ei usalda? Usaldusega on, vaadake, nii nagu vabadustegagi – neid tuleb iga päev luua. Kui ei loo, hakkab kohe vähenema. Ja usaldusel ei ole olemas mingit neutraalset vormi. Iga samm usalduse vähendamiseks tähendab rohkem usaldamatust, mitte lihtsalt väiksemat usaldust. Vähem usaldust tähendab automaatselt rohkem usaldamatust.

Usalduse üks vundamente on olnud meie riigiametite ja -ametnike – sealhulgas politsei ja politseinike – sõltumatus ja erapooletus. Sõltumatus hetkel valitsevast poliitilisest, rahalisest või mõnest muust jõust. Sellel vundamendil põhinev usaldus on ühtaegu meie ühiskonna kõige tugevam kaitsevall ja samas ka kõige hapram, sest selle võib purustada mõne sõnaga.

Tõestamata süüdistused mõnelt kõrgelt poodiumilt võivad lammutada kõik, mis tehtud. Mõned püünelt pillatud justkui juhuslikud lausejupid siin ja seal moodustavad aga nädalate ja kuudega mingi arusaamatu, ebameeldiva, kleepuva tunde, mille tõrjumiseks peab iga päev rohkem pingutama. Sel ajal, kui tahaks tegeleda hoopis turvatunde loomisega. 

See ei tähenda, et peab pimesi uskuma ja küsida-kahelda ei tohi. Tohib ja ka peab! See on taaskord demokraatliku riigi tunnus, eks ole. Kahtluseid tuleb uurida ja ka vajalikud kontrollmehhanismid on olemas. Aga see muidugi eeldab, et need kahtlused on siirad ja põhjendatud, mitte lihtsalt vette visatud kivid, mille eesmärgiks ongi võimalikult suuri laineid tekitada, segadust külvata, usaldust lõhkuda.

Head sünnipäevalapsed!

Tihti arvatakse, et te võitlete millegi vastu. Kurjuse, pättide, kaabakate vastu. Et teie töö on neid püüda, kinni panna ja noh, natuke ka ehk ennetada. Et politsei on midagi karmi, jõulist, sundivat. Et teie asi on jõustada korda, et te olete karm käsi.

Tegelikult on Eestis – kus meil varsti saab olema maailma parim Eesti politsei –

asjalood aga hoopis vastupidi. Mida paremini te oma igapäevast tööd teete, seda vähem on vaja ühiskonnas midagi jõustama hakata. Mida efektiivsemalt ja autoriteetsemalt suudate teie tagada inimeste turvatunnet, seda vähem kostab ühiskonnas hääli, mis nõuavad kõva kätt või kruvide kinnikeeramist. Seda vähem nõutakse karmi korda, mis nagu ajaloost teame, päädib pahatihti hoopis jõu võimutsemisega vabaduse ja seaduslikkuse üle. Võimu jõust jõu võimuni on lühike samm.

Nii et ei, te ei võitle millegi vastu, te ei ole karm käsi. Teie professionaalne töö on see, mis tagab, et sellist karmi kätt ei lähe meil kunagi vaja. Teie seisate iga päev õigusriigi eest, mis on palju enamat kui vaid seadusriik. Te olete Eesti inimeste isikuvabaduste ühed olulisemad kaitsjad ning vaba ühiskonna parimad garandid. Ja ma olen selle eest teile väga tänulik.

Palju õnne teile veelkord! Hoiame Eestit!