Teada on isegi juhtumeid, kus mitte-eesti emakeelega pered on kaevanud keeleinspektsioonile, kui neil pole õnnestunud tagada oma lapsele põhiseaduslikku õigust saada eestikeelset haridust.
Nii muutub eesti õppekeelega kooli õpilaste keeleline taust kiiresti kirevamaks. Ida-Virumaa eesti õppekeelega põhikoolides on eesti emakeelega noori juba veidi alla 76 protsendi, Valga põhikoolis alla 78 protsendi. Uued riigigümnaasiumid tulevad riigikeelsed, mis kasvatab õpilaskonna keelelist mitmekesisust veelgi. Kirjusust lisavad uussisserändajad ning välismaalt tagasipöörduvad pered, kelle lapsed on osa või kogu oma hariduse saanud mõnes teises keeles. Ja üha enam on meil ka selliseid noori, kes kasutavad inglise keelt nii tihti, et eesti keele oskus kannatab.
Praktikas tähendab see, et samasse klassi satuvad kokku õpilased, kellest osa valdab eesti keelt kõnes ja kirjas hästi, osa küll räägib seda emakeelena, kuid kirjutada ei oska, osa on eesti keelt õppinud teise keelena, kuid suhtlusvilumus puudub, ja mõni on äsja Eestisse saabunud ega tunne keelt ja kombeid üldse. Et keeleoskus on koolis edasijõudmise eelduseks, on kirju keeletaustaga klassis õpilaste võimalused vägagi ebavõrdsed – nõrgemad ei saa kõigest aru ja tugevamad ei saa piisavalt rakendust.
Kirju keeletaustaga klassidele keelelise toe pakkumine ei ole mingil moel poliitiliselt tundlik teema. Vastupidi, keeletoe olemasolust peaks olema huvitatud kõik lapsevanemad, isegi kui nende enda laps seda ei vaja. Ka on riigil tingimusteta kohustus tagada kõigile võrdsed võimalused üldhariduse omandamiseks. Ja kui kasvav keeleline mitmekesisus seda ohustama hakkab, tuleb luua piisav keeletugi. Soomes, kus Helsingi keeleline kirjusus on Eestiga võrreldav, on keeletoe süsteem väga hästi korraldatud.