Õuna kompott kaks tuhat seitseteist

JUSTIN PETRONE Foto: Margus Ansu

Puhastasin hiljaaegu külmkappi ja leidsin sügavale tagaseina vastu peitunud vana klaaspurgi. See sisaldas imetabast kullakarva ollust ja tillukesi valgeid õunalõike, mis jätsid rohkem kilu mulje. Külje peal oli juba nurgast veidi lahti tulnud tuhm maalriteip, millele keegi oli viltpliiatsiga harali käekirjas kirja pannud «õuna kompott, kaks tuhat seitseteist». Asetasin purgi riiulile, teadmata õieti, mida sellega peale hakata. Oletasin, et küllap kõlbab seda endiselt süüa, aga kindel ma ei olnud, ja tuleb tunnistada, et erilist isu see minus ei tekitanud. Tõesti, õunalõigud nägid välja nagu surnud kalad. Tegelikult ei suutnud ma enam meelde tuletada, kust see purk pärit on. Eestlastel on ikka olnud kombeks anda mulle asju, mille puhul ma ei tea, mida nendega peale hakata. Ma ei ole kunagi midagi küsinud, aga nad on alati ikka andnud. Aasta eest sain näiteks terve kotitäie midagi, mida nimetatakse ebaküdooniaks, mille kohta inglise keeles mõnikord öeldakse ka «põhjamaine sidrun». Seal, kus mina üles kasvasin, ebaküdooniat ei leidunud, mistõttu ma ei teadnud, mida sellega õieti teha. Ma kujutasin ette, et selles on arvatavasti omajagu C-vitamiini, kahtlemata kiudaineid, nii et küllap see üks tervislik toiduasi on, võib-olla isegi väga tervislik, aga tõepoolest, mul ei olnud aega ega ka tahtmist ennast läbi närida tervest paberkotitäiest ebaküdooniast. See kott oli minu valdusse jõudnud minu laste ema kaudu, kes oli selle saanud ühe eesti mehe käest, kes elab Kagu-Eesti preerias. See on päris iseäralik, kuidas eestlased sõidavad mööda maad ringi, autos puu- ja juurvilju täis kotid. Siis tõttavad nad bensiinijaamas võõraste juurde ja laadivad oma vara maha. «Hei, teie seal. Võtke seda. Võtke.» Nende silmis helgib sära. «Tahate veidi kartulit? Natuke isetehtud õunaveini? Mul on kõike. Paar purki hapukapsast ka. Ja veel ebaküdooniat? Võtke aga!»

Ma usun, et nende silmis on see kohalik vääring, sama hea kui mis tahes kuldraha. Jah, miks mitte, võid ju minna mõnda sellisesse väiksesse kõrtsi nagu Niitsikus ja osta sealt suhkrut või kohvi ebaküdoonia või kahe eest. Kolme ebaküdoonia eest saab juba paki Tartu Milli makarone. Nad jumaldavad kõiki neid kullakarva puuvilju, aga mul ei ole kibedate asjadega midagi peale hakata. Võib-olla saaks neid tarvitada moosi või mahla valmistamisel. Ükspuha kumba. Paberkott konutab külma käes, lönti vajunud ja kurb. Sel suvel juhtus aga nii, et keegi kinkis mulle hiiglasliku kollase kabatšoki. See oli lausa saksofonisuurune ja õrn, nii et ma söandanud seda lihtsalt pagasiruumi visata. Hoidsin kabatšokki käte vahel nagu väikelast ja isegi kinnitasin turvavöö üle selle, et ta võimaliku kokkupõrke ikka kenasti üle elaks. Niimoodi sõitsime siis ühest Lõuna-Eesti servast teise. Roolis oli üks eestlasest sõber. Kui me Nuia kanti jõudma hakkasime, pöörasin juhi poole ja küsisin: «Kas ei ole natuke imelik sõita mööda maad ringi koos hiiglasliku kabatšokiga?» Juht heitis pilgu mulle ja kabatšokile, kehitas õlgu ja sõnas: «Noh, mina ei tea.» Küllap on see siis täiesti normaalne, tegin järelduse. Kui eestlaste käest selle kohta lähemat aru pärida, on tulemuseks usutavasti terve loeng sellest, kuidas nõukogude ajal oli toidust puudus («Kõik oli siis nii raske, saad aru, nii raske»), või minnakse ajas isegi veel rohkem tagasi ja pajatatakse, kuidas põllumajanduslikus ühiskonnas oli talupoegadel ja teistelgi toit üks levinumaid kaupu, mõnigi kord palju väärtuslikum kui parajasti käibel olev raha. Samuti oli see märk usaldusest ja omade sekka kuulumisest. Kui naaber jagab sinuga oma õunaveini, siis sa tead, et oled lõpuks päral, et sind peetakse omaks. Eestlased ei kipu kuidagi sõnades ütlema, mida ja kuidas nad tunnevad – nad väljendavad seda kotitäie puu- või juurviljaga. Millele möödapääsmatult järgneb pikk jutt raskest ja külmast ilmast ja sellest, kui keeruline on näpistava talvekülmaga üldse ellu jääda. «See purk hapukapsast võib su elu päästa!» Mina aga seisan köögis ja jõllitan toda arheoloogilist leidu, purki, milles hõljub rohkelt kahe aasta vanuseid krimpsu tõmbunud õunaviile, mis meenutavad kangesti marineeritud kala. Aga kui ma sellest sõbratarile rääkisin, arvas ta, et teen nalja. «Kaks tuhat seitseteist?» küsis ta. «Aga see on ju täiesti värske. Ma näiteks leidsin alles äsja vana purgi tuhande üheksasaja üheksakümne seitsmendast aastast. Muide, ega sul see ebaküdooniakott alles ei ole? Äkki saaksid mulle anda?»

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane