Pärast odaviskaja Magnus Kirdi dramaatilist õlatraumat möödunud kuul tõusis Eesti üheks suurimaks medalilootuseks tuleva aasta Tokyo olümpial meie ainuke tipptasemel naismaadleja, kes võitis kaks kuud tagasi MM-võistlustel pronksi. Hull lugu on aga see, et maadlus on ettearvamatumaid alasid: täna võidad, homme võid jääda viimaste hulka. Aga: «Ma olen võitleja!» kinnitab Epp Mäe.
Keda kõiki Epp Mäe (27) võitnud pole! Rio olümpiavõitjat. Londoni olümpiavõitjat. Viiekordset maailmameistrit. Aga suurt ja tähtsat kuldmedalit, maailma või Euroopa meistri tiitlit, tal ikkagi pole, vähemasti täiskasvanute seas mitte.
Küsimus tõenäosusteooria huvilistele: kas seni EM- ja MM-võistlustel võidetud pronksid tähendavad, et sama karva medalit, ei enamat, on heal juhul oodata ka järgmise aasta Tokyo olümpial? Või vastupidi: suureneb lootus, et ükskord, näiteks Tokyos, tuleb ka kuld?
Palju, väga palju oleneb vaimsest häälestusest, selgitab Mäe järgnevas intervjuus. Ühtlasi avaldab ta, mis on kasvatanud temas sitkust ja sihikindlust (hoiatus: külm dušš linnalastele), miks ta elab juba kuuendat aastat Soomes ning räägib esimest korda põhjalikumalt ka oma kallimast.
Kas ma olen ses suhtes imelik, et naiste maadlus tundub mulle jätkuvalt veidi kummaline, iseäralik, ebatavaline ala?
Neile, kes ei ole naiste maadlusega kokku puutunud, tundub see tõesti pigem harjumatu ala. Ja harjumatuse tundest võib-olla mõnele ka vastuvõtmatu.
Miks maadlus on harjumatu ja vastuvõtmatu – sest tundub, et see on jube agressiivne ja jõuline ala. Tegelikult on maadluses veel palju muudki: tehnikat, vaimset ülekavaldamist. See ei ole ainult nii, et olen tugevam ja võidan.
Miks on ürgsed meeste alad sel sajandil naiste hulgas populaarseks saanud?
Tänu üldisele liikumisele võrdõiguslikkuse suunas. Ka Rahvusvaheline Olümpiakomitee on rõhutanud, et meestel ja naistel peaksid olema olümpial võrdsed võimalused võistelda. (Mäe kinnitab, et feministiks ta ennast ei pea. – P.P.)
Aga mehed samal ajal ei trügi naiste aladele, nagu iluvõimlemine ja kujundujumine!