Juhtkiri: raske vabandus

Mati Alaver. Foto: Andrus Peegel

«Aga see ei tähenda, et ma end süüdi tunnistaksin.» Seda lauset on avalikkus kuulnud või lugenud viimase aasta jooksul omajagu. Mõne nädala eest Mary Krossi sulest, suvel Keskerakonna peasekretäri Mihhail Korbi suust ja eile Mati Alaverilt tema kaitsja Aivar Pilve kaudu.

Kõiki mainituid (Korbi küll Keskerakonna kui MTÜ esindajana) ühendab tõsiasi, et pikema kohtutee vältimiseks otsustasid nad prokuratuuriga üht- või teistviisi kokku leppida ja asja võimalikult valutult lõpetada. Kross maksis 3000 eurot trahvi, Keskerakond 25 000 (millele võib korduvrikkumisel tulla mitmekordne lisa) ja Mati Alaver 810 eurot ning sai tingimisi veel poolteist aastat vangistust.

Nõnda võib iga kord polemiseerida, mida see kokkulepe või oportuniteet ikkagi tähendab ja kelle poolel õigus lõpuks oli. Ka seekord. Tänasest lehest saate lugeda Viru maakohtuniku Heili Sepa mõtteid sel teemal, ehkki kellegi kaasust ta ette ei võta. Ent see on juriidiline pool.

Juba mitukümmend aastat tagasi laulis vanameister Elton John, et vabandust paluda – see on tõesti see kõige raskem. Ja justkui põhjusega, sest kõik ju teavad, et ühiskond lööb patukahetseja ikkagi risti. Aga ei löö!

Juba enne seda, kui Mati Alaveri asi kohtusse jõudis, tunnistas noor suusataja Karel Tammjärv, et tarvitas dopingut. Tahtis lihtsalt parem olla ja muud moodi enam ei osanud. Andreas Veerpalu aga põgenes. Koos isaga. Nii nagu ka Alaver eile kohtumajast.

Praeguseks on alles ilmselt mõni üksik, kes Tammjärve tegu ei tunnustaks. Hetkeks sai temast hoopis äraspidine rahvuskangelane.

Miks on siis nii raske vabandust paluda? Miks lahkub (kunagise) rahvusspordi pikaaegne eestvedaja kohtusaalist, andmata sõnagi selgitusi? Suusatasid ju kõik Eesti koondise liikmed Eesti inimestele, mitte sponsoritele või võistlusekorraldajatele. Jah, mõistagi on tippspordi eesmärk võit ja eneseületus. Aga tippsporti ei ole ilma publikuta.

Miks on siis nii raske vabandust paluda? Miks lahkub (kunagise) rahvusspordi pikaaegne eestvedaja kohtusaalist, andmata sõnagi selgitusi?

See publik on muuhulgas inimesed, kes olid valmis veel Andrus Veerpalu dopingusüüdistuste aegu kümnete tuhandete kaupa internetis meelt avaldama. Kaitsma «omasid».

Öelda nüüd, et me petsime teid, läksime üle piiri, ei ole süütunnistamine juriidilises mõttes, vaid just patu­kahetsus. Aus ülestunnistus neile, kellele on aastaid valetatud.

Oportuniteedi eesmärk on Heili Sepa sõnul, et asi lahendataks kiiresti ära, sest kellegi huvides pole kohtus edasi käia ega ka hiljem rusikatega vehkida. Mary Kross ja Mihhail Korb on näidanud, et küll vehitakse ka rusikatega. Alaver saatis vehkima kõrgelt makstud advokaadi.

Erinevalt Krossist ja Keskerakonnast ei pruugi aga Alaveri kohtuteed veel läbi olla. Rikkumised toimusid ka Saksamaal ja Austrias, kus sellistele tegudele läbi sõrmede ei vaadata. Dopingu tarvitamisele kallutamises ei saa teda tõesti enam süüdistada, kuid ka prokuratuur vihjab, et süüdistusi võib välismaalt tulla teisigi.

Aga ka see on taas rohkem juba juriidika. Suusatajatele aastakümneid kaasa elanud fännide silmis ei mängi see enam suurt rolli. Nagu laulis Elton John tollessamas loos: lihtsalt kurb on.