:format(webp)/nginx/o/2018/01/04/7462153t1hc49b.jpg)
/nginx/o/2019/11/14/12740783t1h0b5c.jpg)
Ümber on saanud aeg, mil töötajale oma autoga tööle sõitmise eest maksmine oli normaalsus, aeg on hüvitada hoopis kondimootori kasutamist.
Mari Mets: kondimootori maks (6)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Autokompensatsiooni analoogiat kasutades ei ole «kompenseerima» või «hüvitama» siin isegi kohased väljendid. Hüvitatakse ikka mingit kahju. Omal jõul tööle tulemine teeb ainult kasu – enda tervisele ja keskkonnale. Iga tööandja peaks olema huvitatud tervest ja rõõsast töötajast, kes ei osale hommikuti ja õhtuti autoga ummikus istudes meie ühise õhu mürgitamises.
Euroopas on kiiduväärt näiteid jalgrattakompensatsiooni initsiatiividest, mille abil on üritatud inimesi autodest kergliiklusradadele meelitada. Ja seda mitte ainult sportimiseks, vaid asjalike käikude tegemiseks.
Kesk-Itaalia Toscana Massarosa linn katsetas nelja aasta eest projekti, kus maksti 50 jalgrattaga pedaalijale 25 senti iga tööle jõudmiseks vändatud kilomeetri eest. Eesmärk oli püüelda liikluskoormuse vähendamise kaudu täisväärtuslikuma elukeskkonna poole. Nii võis jalgrattaga tööle sõites teenida kuus kuni 50 eurot ja aastas 600 eurot. Seda raha ei võetud seejuures otse riigi rahakotist, vaid ratturitele maksti tasutud liiklustrahvidest.
Itaallased said selle idee prantslastelt. 2014. aastal vedas Prantsuse transpordiminister Frédéric Cuvillier ideed proovida jalgrattakompensatsiooni süsteemi 20 ettevõttes nii, nagu muidu on Prantsusmaal kombeks hüvitada töötajate sõidukulusid. Cuvillier' eesmärk oli, et jalgrattast saaks prantslastele igapäevane liiklusvahend.
Itaalia valitsus eraldas 2015. aasta detsembris 35 miljonit eurot säästvate liikumisviiside fondi loomiseks, sest õhusaaste oli jõudnud suurlinnades nagu Milano kriitilise piirini. Nii-öelda rattahüvitise maksmist on hakatud katsetama mujalgi Itaalias ja Lääne-Euroopas. On loodud rakendusi, mis aitavad töötajal automaatselt monitoorida oma liikluses raisatud aja muundamist rattal veeretud aktiivseks ajaks ning tööandja saab pidada arvestust sadulas veedetud kilomeetrite üle. «Maksta» võib ka näiteks vabades päevades. Pehmed väärtused on ammu hinnas.
Eestis räägitakse kõige väiksusest ja käe-jala juures olemisest. Õhusaastet, mille tõttu ei peaks tänaval rattaga sõitma, meil naljalt pole. Küll aga on suurepärane väljavaade sellel ka tulevikus mitte tekkida lasta, kui kolida oma igapäevased linnasõidud baranka pealt sadulasse või kõnniteele. Kiire küsitlusuuringu põhjal ei õnnestunud mul tuvastada ühtegi Eesti tööandjat, kes töötajate autovabadust sel moel tunnustaks. Ehk mõne (idu)firma juhtkond või riigiameti ladvik astub siiski ette ja ütleb, et teeme ära?