Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/14/11714166t1h55b8.jpg)
/nginx/o/2019/11/14/12740752t1ha5a2.jpg)
Olgu alustuseks kohe öeldud, et lumehelbekeste põlvkonna esindajana olin ma Peeter Võsa saadete hiilgeajal veel liiga noor, et „Politseikroonikat“ või „Võsareporterit“ vaadata ja mõista. Veel vähem on mul sellest midagi meeles ja tõtt-öelda ei ole ma tänase päevani ka omal käel Võsa legendaarseid šedöövreid internetiavarustest otsima hakanud.
Küll aga saan juba raamatu esimesi lehekülgi lehitsedes aru, et kui mõni entusiastlik õpetaja selle raamatu kohustusliku kirjanduse hulka võtaks, kuulduks klassist vaid rõõmuhõikeid. Tegemist on justkui omamoodi veidra ajalooraamatuga, mis paneb poisikesed kihama ja tüdrukud punastama. Siinkohal ei ole minu võimuses ega tegelikult ka minu asi anda hinnangut sellele, kui korrektselt härra Võsa toonaseid sündmusi oma raamatutes kajastab.