„Võsareporteri“ raamat kohustusliku kirjanduse hulka?

„Võsareporter“. Foto: Kuvatõmmis

Olgu alustuseks kohe öeldud, et lumehelbekeste põlvkonna esindajana olin ma Peeter Võsa saadete hiilgeajal veel liiga noor, et „Politseikroonikat“ või „Võsareporterit“ vaadata ja mõista. Veel vähem on mul sellest midagi meeles ja tõtt-öelda ei ole ma tänase päevani ka omal käel Võsa legendaarseid šedöövreid internetiavarustest otsima hakanud.

Küll aga saan juba raamatu esimesi lehekülgi lehitsedes aru, et kui mõni entusiastlik õpetaja selle raamatu kohustusliku kirjanduse hulka võtaks, kuulduks klassist vaid rõõmuhõikeid. Tegemist on justkui omamoodi veidra ajalooraamatuga, mis paneb poisikesed kihama ja tüdrukud punastama. Siinkohal ei ole minu võimuses ega tegelikult ka minu asi anda hinnangut sellele, kui korrektselt härra Võsa toonaseid sündmusi oma raamatutes kajastab.

„Eesti rahva appikarje. „Võsareporteri“ lugu“ oma stiililt Peeter Võsa esimesele raamatule muidugi alla ei jää. Humoorikas võtmes toob Võsa lugejateni kohalike kangelaste lood, mis aastail 2006–2012 eetris olnud saadetest vähemalt poolele Eestile juba tuttavad. Samas ei saa öelda, et tegemist oleks pelgalt vana supi ülessoojendamisega.