«Rahvusmeeskoori kvaliteet ei üllata enam kedagi»

Eesti Rahvusmeeskoor. Foto: Jaan Krivel

Tänavu tähistab oma 75. sünnipäeva Eesti Rahvusmeeskoor – Gustav Ernesaksa 1944. aastal teoks tehtud kapriis, riikliku kultuurikollektiivi vormis kehastunud utoopia ja anomaalia, mis püsib siiani, olles elanud üle muutused nii valitsevas helikeeles kui ka riigikorras. Sel laupäeval toimuva esimese juubelikontserdi eel palusin oma vestluskaaslaseks Mikk Üleoja, kes on olnud alates 2011. aastast koori peadirigent ja kunstiline juht.

Teeme kõigepealt selgeks ühe terminoloogilise küsimuse, mis mulle endale aastate jooksul korduvalt peamurdmist on põhjustanud: kas Eesti Rahvusmeeskoori kohta võib ametlikus keelepruugis kasutada kergelt anakronistliku maiguga lühendit RAM? On see nimi veel ametlikult käibel?

On küll. Ta käibib lühendina, ehkki selle nõukogude ajast pärinev algne sisu – Riiklik Akadeemiline Meeskoor – sai kõrvale heidetud juba 1989. aastal. Mõiste «akadeemiline» loob vähemalt Lääne-Euroopa kultuuriruumis eksliku mulje, justkui oleks tegu ülikooli kooriga.

Me kasutame RAMi nime lühendina edasi ning patuga pooleks võib väita, et sellele on isegi sisuline õigustus, kuna liitsõnalise nime «rahvusmeeskoor» kaks esimest tähte ning teise sõna esimene täht annavad kokku sama kombinatsiooni.

Eestis on inimesed RAMi nimega aastakümnete jooksul väga harjunud, kuid väljaspool meie keeleruumi ei tähenda ta midagi ning seal me seda ka ei kasuta. Piiri taga oleme Estonian National Male Choir.

Kui haruldane selline kutselise suure meeskoori formaat maailmas praegu on?

Minu andmetel on 49 lauljaga RAM ainuke suur kutseline kontserdimeeskoor maailmas. Nii prantslastel kui ka venelastel on kutselisi armee meeskoore, aga nende funktsioon ja repertuaar on midagi hoopis muud. Ungarlastel on üks meeskoor, mis laulab ainult rahvamuusikat. Ja siis leidub siin ja seal meestest koosnevaid vokaalansambleid, aga sellist suurt kontserdikoori minu teada rohkem ei ole.

Milline on RAMi rahvusvaheline kuvand, kui hästi teid piiri taga teatakse?

Meid tuntakse hästi kui sümfooniaorkestri taga suurvorme esitavat koori. Iseäranis viimastel aastatel on hakanud sõna päris kenasti liikuma ning me saame järjest uusi ja huvitavaid pakkumisi.

Kui eelmisel kümnendil olid RAMi tegemised piiri taga seotud eelkõige Eri Klasi, Neeme Järvi ja Paavo Järviga, kes koori oma tegemistesse kaasasid, siis viimastel aastatel oleme pälvinud kutseid mitmetelt maailma tippdirigentidelt, kellega meil pole varem olnud ühtegi otsest kokkupuudet.

Sealjuures oleme pidanud oma hõivatuse tõttu mõned magusad pakkumised koguni tagasi lükkama. Eelmisel nädalal tuli meil raske südamega ära öelda näiteks Bayreuther Festspielele, kes soovis meid tuleva aasta juulis, kuid meil olid juba kokku lepitud esinemised Viljandi Folgil.

Järgmiseks hooajaks on meil plaanitud esiemised Hamburgi Elbphilharmonies koos dirigent Kent Naganoga. See on maailma absoluutne tipp. Ja kui sul on tööplaanis teatava regulaarsusega sellised asjad, siis on põhjust rahul olla. Järelikult on midagi väga hästi ja õigesti tehtud. Iseenesest need pakkumised ei teki.

2011. aastal RAMi peadirigendiks saades rääkisite sellest, et muuhulgas oleks vaja parandada koori kuvandit. Mida te täpselt muuta soovisite?

Minu soov oli muuta RAMi kuvandit eelkõige Eesti professionaalsetes muusikaringkondades. See kuvand oli natuke kahtlane. Et midagi need mehed seal justkui kogu aeg teevad, aga mida, millisel moel ning mis tasemel...

Peadirigendiks saades oli mulle selge, et sellise kuvandiga pole võimalik pikemalt koos elada – see tuleb kas ära muuta või pood üldse kinni panna.