Aleksei Lotman: süsiniku taga metsa nägemisest

Aleksei Lotman. Foto: Madis Sinivee

Kriimsilm, karuott ja rebane ning ilves – tinglikud nimed, mis antud metsa võimalikele tuleviku­stsenaariumidele – elavad oma elu. Sel nädalal esitleti neid riigikogu konverentsisaalis keskkonna-, majandus- ja maaelukomisjoni ühisistungil.

Kui mõne rahvaasemiku suust kostiski süsinikuringe ja maakasutusega seotud kliimapoliitika mõningat mõistmist, siis metsa elurikkust märkas ühe kiillausega nimetada vaid üks, kes juhtumisi ka endine keskkonnaminister. Elurikkuse mõistmine on rahvaesinduses selgelt alaesindatud.

Metsanduse arengukava protsess on oma senises kulgemises metsa elurikkuse suhtes üsna ignorantne, kuigi selle stsenaariumide töödokument mainib seda viisakalt. Muuhulgas viidatakse Euroopa metsandusega seotud ministrite koostööprotsessi Forest Europe kriteeriumidele, millest üks on elurikkus. Ühis­stsenaarium – mis peaks kõigi nelja toreda loomakese tegevuse absoluutne eeldus olema – mainib elurikkust õige mitmel moel, ent hiljem tuuakse ometigi sisse asjaolusid, mis nullivad kõik selle suuresti ära.

Kaval rebane näiteks peidab lageraielangid ära, et neid tee pealt näha poleks. Teede kõrvalt raiumata jätmist kirjeldatakse ökoloogiliste arengute all, kuhu on millegipärast paigutatud «esteetilis-emotsionaalne keskkond». Kas tõesti elab meie metsaelustik valdavalt autoteede vahetus naabruses? Raiuda kavatsetakse sama hoogsalt kui praegu, kui mahud iga aasta rekordeid löövad, mööndes küll, et metsad selle tagajärjel noorenevad. Kuid elurikkus on suuresti just vanemate metsadega seotud. Kaitsealade suurenemist stsenaarium ette ei näe. Positiivseks tuleb pidada raierahu. Eriti kavalalt keerutatakse metsade elurikkuse olulise kahjustaja, maaparandusega: ühelt poolt küll «uusi kuivendussüsteeme ei rajata seni kuivendamata märgadesse metsadesse», teisalt aga on «olulisel kohal maaparanduse arengu suunamine, mis võimaldab liigniiskeid alasid kasutusele võtta ning soodustada neis piirkondades taimede kasvu ja avalikku kasutust».