Andrei Lesment jättis Londoni Michelini-tärni restoranid ning tuli tagasi Eestisse lihtsat, aga perfektset toitu tegema

Andrei Lesment ja tema Old Boy Mary Jane. "Maja õlle maitse tahab veel natuke timmimist," ütleb ta. Foto: Eero Vabamägi

Arvatavasti poleks Andrei Lesment 90ndate alguses Londoni luksushotelli Savoy restoranikööki tööle saanud, kui ema poleks talle Eestist ostetud kokapabereid järele saatnud. Nüüd on mees tagasi sünnimaal ning pakub lihtsat ja mõistliku hinnaga toitu.

Kõigepealt tuli Tallinna maitsvaima pitsaga Kaja Pizza Köök, siis parima ameerikapärase barbeque-suitsulihaga One Sixty ning viimati väikepruuliõlu ja lopsaka jagamismenüüga rahvast hullutav Old Boy Mary Jane. See on juba kolmas söögikoht, mille üle 20 aasta Londoni parimates restoranides peadpööritavat kokakarjääri teinud ja kolme aasta eest Eestisse tagasi kolinud Andrei Lesment siin avas, selja taga elu, mis on sama pöörane nagu kiire mootorrattasõit kurvilisel mägiteel.

«Läinud laupäeval oli siin päris hullumaja. Järjekord ulatus teise korruse söögisaali trepist alla, peaaegu välisukseni. Inimesed ei mahtunud laudadesse istuma,» räägib Lesment oma kõige uuemas söögikohas Old Boy Mary Jane’is Kadrioru trammide lõpp-peatuses, kui pisikese Fiat 500 roolis kohale tuhiseb. Huvitav, miks küll Eestis arvatakse, et sul peab tingimata olema suur džiip, arutleb ta ja lisab, et tema vuhistab Fiatiga hea ja värske toidukraami otsinguil ka mööda Eesti taluteid. Samuti ei saa ta aru, miks ostetakse toorainet suurtelt hulgivarustajatelt, kui omamaine puhas ja mahe on täitsa olemas – tema eelistab seda nii restoranis kui ka kodus.

«Meil pole tavapärane restoran. Meil pole lauateenindust. Meil tuleb toit letist tellida, inimesed pole sellega harjunud,» selgitab rokkari välimusega kokk, kui baariletini jõuame. Ta armastab rockabilly-muusikat, lausa nii palju, et tegi 90ndate alguses Eesti esimest rockabilly-bändi Jolly Roger ja pärast seda mängis veel Jumping Wheelsis.

Kunagisest nooblist valgete laudlinadega Kadrioru restoranist pole enam jälgegi. Seal on uus mööbel, mis näeb välja, nagu oleks vanast vabrikusööklast kohale taritud; õhustikus on suurlinlikke ja retrolikke võnkeid. Einelaud, söökla, õllebaar, õllerestoran? «Kellele mis. Mina ütleksin, et midagi väikese söökla ehk eatery või snackhouse’i sarnast, kus ka õlu on olulisel kohal,» pakub restoranipidaja ise.