:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/11/13/12738039t1ha1ab.jpg)
Suhteliselt tihti, kui juhtun järjekordsele tulisele arvamusele, et rõhutud katalaanidele tuleks anda vabadus, heidan pilgu sellele, mida näitavad küsitlused.
Evelyn Kaldoja: aitab kodurahu, mitte verejanu (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täpsemalt öeldes, iseseisvusmeelsete juhitava Kataloonia piirkonna valitsuse tellitud Centre d’Estudis d’Opinio uuringud. Neil on selge sotsioloogiline metoodika ja meeleolude kõikumist on mõõdetud 2006. aastast.
Värskeim info ütleb, et vastusevariantidega küsimusele Kataloonia administratiivse staatuse kohta vastab 34,5 protsenti piirkonna rahvast, et nad peaksid olema iseseisev riik. Pisut teisiti seatud küsimusele «Kas Katalooniast peaks saama iseseisev riik?» vastab jaatavalt 44 ja eitavalt 48 protsenti.
Misjärel tahaks rõhutute päästjatelt uurida, kas nad oskavad soovitada, mida hakata peale iseseisvuse vastu oleva enamusega, nii et see ei läheks vastuollu baasinimõigustega.
Teisalt ei saa eirata, et olgu neid 34,5 või 44 protsenti, leidub Kataloonia riigi tahtjaid palju. Ja isegi kui jätta kõrvale seltskond, kes unistab lihtsalt töö leidmisest või vasakpoolsest utoopiast, ning need, kes esindavad tüüpilist «Tartu versus Tallinn»-stiilis riigi teise linna vaimsust, leidub 7,5 miljoni elanikuga regioonis ikkagi ilmselt vähemalt Eesti jagu inimesi, kes tahaksid rahvusriigi võimalusi.
Pisut teisiti seatud küsimusele «Kas Katalooniast peaks saama iseseisev riik?» vastab jaatavalt 44 ja eitavalt 48 protsenti.
See on patiseis, kus referendumi ükskõik millise tulemuse abil saaks mitte väga suur enamus domineerida neile napilt alla jääva vähemuse üle. Ning ka praegu valitseb olukord, kus miljonid on status quo’ga rahulolematud.
Vaadates, mida rääkisid Hispaania parteide esindajad valimiskampaanias, loodan, et sotsialistide ja vasakradikaalse Podemose koalitsioon õnnestub. Muidu pigem paremtsentristliku inimesena, aga praegusel juhul Katalooniale mõeldes. Sest paremparteide plaan selles piirkonnas kippus ikkagi taanduma rohkem või vähem separatismi väljajuurimisele. Igasugune kaikakeerutus keskvalitsuse poolelt aga annaks tegelikult vastupidise efekti: teatud lootuste suhtes kainenenud iseseisvuslastel oleks lihtsam ridu koos hoida.
Siin on vaja aastaid kestvat demineerimist, nii et esikohale pandaks kodurahu ja majandus Kataloonias, mitte nii sealse kui teiste piirkondade radikaalide verejanu rahuldamine.