Allar Jõks: riik pühib käed puhtaks

Allar Jõks. Foto: Eero Vabamägi

Selgitamaks, kas pensionireform võib olla vastuolus põhiseadusega, tuleb kaalule panna ühelt poolt isikute vabadusõigus ja teisalt riigi kohustus tagada inimesele abi vanas eas, kirjutab endine õiguskantsler ja vandeadvokaat Allar Jõks.

Suvest saati ei ole kogumispensioni reformi pooldajate ja kriitikute aruteludes ühist arusaama leitud. Kas riikliku sunnita inimesed säästaksid vanuripäevadeks või kulutataks kogutu hetkega?

Rahandusministeerium on avalikustanud eelnõu kogumispensioni seaduse muutmiseks, mistõttu ei ole küsimus igaühe vabaduse ja riigi kohustuse tasakaalust enam teoreetiline. Eelnõu üks eesmärk, muuta pensionieas kogutu kasutamine paindlikumaks, on samm õiges suunas. Siiski on selles ka mõned karid.

Põhiküsimus on, kas põhiseadus ülistab vabadust ning lubab kogumispensioni muuta vabatahtlikuks ega kohusta riiki suunama igaüht seaduse jõuga säästmisele. Eitava vastuse korral võib riigipea jätta seaduse välja kuulutamata, sest see on vastuolus põhiseadusega.

Kuna põhiseadus ei ole retseptiraamat, mis annaks alati kõigele lihtsaid vastuseid, tuleb kaalule panna ühelt poolt isikute vabadusõigus ning teisalt riigi kohustus tagada igaühele abi vanas eas. Eelnõu seletuskirja 104 lehel ei ole sellist kaalumist toimunud ning sõna «põhiseadus» ei mainita.

Reformi eestkõnelejate tuumväite kohaselt on eestimaalaste rahandusalased teadmised nii head, et nad suudavad oma raha paigutada paremini kui fondid. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu, millel selline optimism seisab. Eesti Panga analüüsist selgus, et üle kahe kolmandiku kogumispensioniga liitunutest ei ole iseseisvalt säästmise ja investeerimisega tegelenud. Teisisõnu elavad nad peost suhu.

Taasiseseisvumisest alates on inimeste vabadust rahaasjades nende endi finantsturvalisuse huvides järjekindlalt piiratud. Arvestades valijate hulka, kes ei suuda või ei soovi leida seost põhjuse ja tagajärje vahel, on see olnud ainuvõimalik. Kui vabadus teeks ainult rikkaks, siis ei oleks olnud vaja aastaid tagasi jõuliselt ohjeldada kiirlaenuturgu ja piirata tarbijate vabadust laenu võtta. Kui vabadus teeks ainult rikkaks, siis ei oleks finantsteenuse reklaami piirangute loetelu reklaamiseaduses oluliselt pikem kui narkootilise aine, relvade ja hasartmängu reklaami keeld kokku.