Merle Jääger: jõulupühade prügijalajälg​

Merle Jääger. Foto: Sirje Lemmik/Lõuna-eesti Postimees

​Eelmisel nädalal tabas mind suuremat sorti kaubandusasutusi külastades saabuva depressiooni paanika: november pole veel kingadessegi astunud, aga juba hakatakse mulle jõulu... pähe määrima!

Tartu Kvartalist leidsin eskalaatoriga üles sõites oma silmnäo vastas terve jõulukräpiputka, kus üksik müüjanna kogu selle ilu keskel resigneerunud ilmel ilmselt arvutis kõplas. Zeppelinis tervitas laienenud Maxima riiulitele riputatud karrapahmakatega.

Õnneks või õnnetuseks olen ma nõukogudeaegne naisterahvas, mil jõulu suhtuti kui seksi – tehti pimedas ja teki all. Aastavahetus oli püha, muidugi, aga kõik see, mis tollega kaasnes, ilmus kauplusesse ABC-3 detsembri teisel nädalal. Mäletan, kuidas käisin neid klaasist (!) kuule ja kulinaid silitamas, ning ei suutnud aru saada, miks mu isa idioodi järjekindlusega tinutas igal aastal kokku neid kuusetulesid, mis minu arust olid juba ajast ja arust, sest nad ei vilkunud!, vaid olid lihtsalt mõnesentimeetrised värvilisest klaasist kupliga taskulambipirnid jadaühenduses, mis otsapidi stepslisse käisid. Ja siis nad põlesid mahedalt nukasseisval kuusel, mis toodi koju enam-vähem jõulude paiku. Enne või pärast seda, polnud oluline. Minu ateistlikud vanemad pidasid peaasjalikult nääre. Kingitused olid kah aastavahetuse teema, kuigi küünlaid põletati pärast kuuse ehtimist igal õhtul.

Oo-jaa, see kuuse kardamine oli… midagi erilist. Need vanad kuulid, piiprellidest tähed, klaaspurikad jne olid omamoodi pühadused. Kingakarpides vati sees hoiti neid aasta otsa. Mäletan seda nuttu, kui kuuske ehtides ühe kulina puruks pillasin.

Jah, mul lubati igal aastal osta ABC-3st üks (!) kuuseehe. Tollal maksid nad küll kopikaid, aga see valimine… Raske, ent mõnus omamoodi.