/nginx/o/2019/11/13/12736220t1ha8c4.jpg)
Kadaka kohta, mida vanarahvas uskus endas peitvat üheksat arsti, sest too ravivat üheksat haigust, liigub lugu, et see olnud kunagi kõrge puu nagu tamm või kuusk. Aga siis meisterdatud temast Jeesuse risti üks harudest, ja see olnud jumala silmis andestamatu. Nii muutis jumal kadaka väikeseks taimeks. Kadakamarjadel näeme risti meenutavat märki – see olevat mälestus juhtunust.
Ka on kadakaga kaasas käinud uskumus, et see on pidepunkt elu ja surma vahel. Inimese surma järel pugevat hing mõneks ajaks kadakapõõsasse, ja kui õigel ajal jaole saada, on võimalik lahkunu sellesse ilma tagasi meelitada. Ka hauariste tehti vanasti tihti just kadakast: usuti, et sel on vastupidavaim puit ning lisaks tõrjub kurje jõude. Tigeda silma eest jäeti laps ikka kadakapõõsa alla suikuma, kui emal oli tarvis asjatoimetusi teha.
Samas pole peetud heaks kadakaoksa kinkida, see toovat halba õnne saajale ja viivat hingerahu kinkijalt.
Kadaka viljad ei ole marjad, vaid käbid. Neil on küll lihakad soomused, mistõttu need marju meenutavad. Päris täpne nimetus on marikäbid.
Okstel peavad marikäbid püsima seepärast, et linnud saaksid süües kadaka seemneid levitada. Tuleb jälgida, et korjataks vaid sinakasmusti marikäbisid, sest rohelised on alles toored.
Okkad vahetuvad kadakal märkamatult ja seepärast pole see kunagi okasteta. Korraga võib ühel puul näha nii rohelisi kui ka siniseid marju. Kadakakäbid valmivad kaks aastat: esimesel aastal on need rohelised, teisel sinised.
On usutud, et kes sööb iga päev ühe kadakamarja, jääb alatiseks nooreks, ja sedagi, et kadakaviljajook annab joojale võime tulevikku näha.
Mõnel pool lõigati väikelapse pideva nutu vaigistamiseks kolmest kadakast kolm pulka, pandi need üheksa pulka keema ja pesti keeduveega titat. See viinud nutu otsemaid.
Halb hingeõhk kaduvat kui tina tuhka sel, kes närib kadakamarju. Ka ohatisest saavat kergesti lahti, kui seda niisutada kadakaviljaveega. Kes oli hädas kõõmaga, saanud abi, kui segas kadakaõli veega ja määris segu peanahale. Ka sügeliste vastu olnud kadakas hea: marjad lasti pehmeks haududa ning pehme mass kanti nahale ahjupaistel või soojas saunas. Jalgade paistetuse vastu olevat väga hea kadakaokste vann.
Halvad unenäod kadunud sel, kes laepalkide vahele kadakaoksi pistnud.
Kadakast tehakse ka saunavihta. Et see torkiv on, tupsutatakse sellega keha õrnasti, kuid mõju on sel väga hea. Enne vihtlema asumist võiks seda leotada vähemalt tunnikese kuumas vees. Kerisele heidetud vihavesi toob sauna mõnusa lõhna.
Usuti, et kadakaokstega toa suitsutamine viib majast pahad vaimud, ussid ja kahjurputukad.
Kadakapuidust on valmistatud pütte, kulpe ja lusikaid. Ka keppe tehti tihti kadakast, mõnel pool kandnud neid kaasas just lugupeetud inimesed, mõisnikud ja kupjad. Kes kartis kodukäijaid, uuristas kadakakepi peale risti. Piim püsinud kauem värske just kadakases pütis. Aiateivaste ja hernekeppide tarvis on ikka kasutatud vastupidavat kadakat.
Oma mõnusa maitse tõttu sobivad kadakaviljad paljudesse jookidesse ja toitudesse. Nende abil maitsestatakse likööre, õlut ja džinni, neid poetatakse hapukapsasse, kalaroogadesse, küpseliha juurde ja kastmetesse.
Kadakat leidub umbes 60 liiki peamiselt põhjapoolkeral. Euroopas on neid üheksat liiki, Eestis aga ainult üht: see on harilik kadakas. Kui 1996. aastal valiti Eestis esimest korda aasta puud, sai selleks just kadakas.
KOMMENTAAR
/nginx/o/2019/11/13/12736219t1h1d45.jpg)
Tiina Reintal
RMK Sagadi metsakeskuse looduskooli loodusõppe spetsialist
Tänapäeval kasvab mõnes kuivas paigas tihe kadakavõsa, sest endisel karjamaal ei piira põõsaste kasvu enam oksi näksivad lambad. Looduses peab valitsema tasakaal. Kui mõnda tegelast saab liiga palju, pole teistel enam hea elada. Vapper kadakas varjab päikese värvikirevate õitega loopealsete taimede eest.
Vanarahva poolt väga austatud puu raiumine näib vale tegu, kuid mõnel pool püütakse taastada pärandmaastikke. Kunagistel karjamaadel kasvavad kõrvuti kadakatega türnpuud, paakspuud, lodjapuud, pihlakad ja kibuvitsad ning nende vahel õitsvad taimed.
Kahar kadakapõõsas on turvaliseks pesapaigaks rohevindile, punaselg-õgijale ja veel mitmele linnule. Kadakatäks on nimegi saanud põõsalt, kus asub ta kodu ja toiduait. Käbid on toiduks kadakatäksile, põõsalindudele ja rästastele.
Lisaks lindudele on kadakal ka seentest „sõbrad“. Kadakas saab edukalt kasvada tänu seenjuurele – tema juur ja seeneniidid teevad maa all koostööd. Kadaka uude paika istutamine võib ebaõnnestuda, kui mullapall ei sisalda sobilikke seeneniite.
Udustel augustihommikutel on kadakad ühendatud kastepiiskades ämblikuvõrkudega. Veepärlitega püünised on märgiks, et kadakapõõsastes elab küttidest ämblikke ja võrkudesse sattuvaid putukaid.
/nginx/o/2024/08/05/16270670t1hc7a6.jpg)