Rõuge metsad pakuvad Kariibi merele vaheldust

Jahimees Margus kannab ulukitele söögiks vilja, varem oli söödaplatsile juba kartuleid viidud. Foto: Tiit Efert

Kariibi merel töötav Tartust pärit meremees Margus (perekonnanimi toimetusele teada) viibib keskmiselt poole aastast laeval, teise poole veedab kodus, kus tema hobi ta Rõuge kandi metsadesse jahile viib. Viimati saabus ta Eestisse paar nädalat tagasi ja kohe mindi ka ühisjahile.

Suurel kaubalaeval töötaval Margusel on vastutusrikas töö viia kaup ühest sadamast teise. Iga viga, mis kahjustab laeva või kaupa, võib tähendada kopsakat trahvi või isegi reaalset vanglakaristust. Lisaks tuleb hoolikalt pidada kinni tähtaegadest. Tänavu sügisel sattus ta samasse piirkonda, kus möllas orkaan Dorian. „Uurisime pidevalt, mis toimub, aga keegi ei suutnud ennustada orkaani täpset liikumist,” rääkis Margus. Ta jälgis ilmateadet ning hoidis laeva sadamas niikaua kui vaja ning viis laeva ohutult järgmisesse sihtkohta.

Kui ta on kodus, käib ta võimaluse korral Rõuge metsades jahil. Ta on Võrust pärit ning sealses jahiseltsis tegutsevad mitmed tema lapsepõlvesõbrad. See saigi Rõuge jahimeestega liitumise põhjuseks.

Margusel on jahimehetunnistus 2010. aastast, mil ta läbis Tartus kursused. Jahimeheks hakkas ta seetõttu, et talle meeldib looduses aega veeta. „Aga kui oled juba looduses, siis võtad püssi ka kaasa, nii on põnevam. See on selline poiste värk, omaette kirg,” sõnas Margus. Iga kahe aasta tagant peab ta tegema suur­uluki laskeeksami, mis annab vastava laskekatse tunnistuse. „See on ju õige, sest kui sa loomale pihta ei saa, pole sul püssiga metsa asja,” lisas ta.

Kitsesid on palju

Võtsime nõuks minna koos jahile sügisesel pühapäeva hommikul. Väljasõit sügispimedast Tartust algas kell veerand seitse hommikul. Eesmärk oli jõuda Rõuge lähistel Sännas asuvasse jahimajakesse kella poole kaheksaks. Lisaks pimedusele segas nähtavust kord tihenev, kord hõrenev vihm. Õhutemperatuur püsis pluss viie kraadi kandis. Ilm polnud jahipidamiseks kõige mõnusam.

Maantee ääres oli näha kitsesid, ent kuigi nende populatsioon on suur ja jahilubasid on jagatud palju, siis võõral territooriumil jahtida ei või. Sõitsime neist rahulikult mööda.

Jõudsime Sänna jahimajja kokkulepitud ajal. Väljas hakkas valgenema. Vihm oli nõrgemaks jäänud. Osa mehi võttis turgutuseks kohvi, osa liikus õuel ringi. Autosid keeras hoovi järjest juurde. Halb ilm ei paistnud kedagi segavat, aga see on loomulik, sest jahimehe varustusse kuuluvad riided, millest vesi ja külm naljalt läbi ei tungi.

Mehed kogunesid jahimeeste endi poolt soetatud ja korrastatud jahimaja suurde saali. Kõik pidid ennast registreerima, lehele sai kirja 30 jahiretkele suundujat.

Sõna võttis jahiseltsi ülem Janek Mustmaa. Ta rääkis, et lubatud on lasta põdrapulli ja vasikat. Maksimaalselt kaks põtra. Lisaks on lubatud Võrumaal lasta kaks hunti ja metssigu. Aga mitte emist. Jahimeeste sõnul tunneb emise kiiresti ära, sest emis tuleb esimesena, põrsad tema järel. Lisaks oli luba lasta punahirve lehma ja pulli.

Mustmaa rääkis ka kitsedest, neid on jahiseltsil luba lasta jaanuari keskpaigani veel üle 70, aga seadus ei luba kitsedele ühisjahti pidada, seega sel korral neid lasta ei tohtinud. Kitsesid on metsades palju ja nad teevad talumeeste varale juba kurja. Seega kui ühisjaht on läbi, võib iga jahimees minna varitsusjahile, sel kombel on kitsi jahtida lubatud.

Kella kaheksa paiku astusid mehed toast välja. Oli kokku lepitud, millised metsatukad ette võetakse, ning jagatud, kes millist teelõiku valvama läheb.

Kuus meest ja kolm koera suundus metsa loomi liikvele ajama.

Ilma relvata on kõhe

Kui jahimajakese juurde oli mehi tulnud ka linnaautodega, siis metsa nendega asja ei olnud: metsateed on porised ja läbida tuleb küllalt sügavaid mülkaid.

Kõik neoonvestidega varustatud mehed jagati maasturite peale ja pandi metsa valvepostile. Jahti võib pidada ainult metsades, mille omanikega on kokkulepe. Kui omanik ei luba oma metsatukas või põllul märgatud looma lasta, siis jahimehed peavad sellest kinni.

Ilma relvata oli ajujahil viibida tegelikult kõhe, sest kui metsas ärevusse aetud loom sinu poole tormab, oled kaitsetu. Seetõttu tuli hoida jahimehe lähedusse.

Kõik jahimehed olid varustatud raadiosaatjate ja vastuvõtjatega. Vahetati infot, kui keegi midagi märkas, ja hoiatati, kui loom kellegi poole tormas. Seetõttu suuri ootamatusi jahimeeste jaoks polnud ning nad teadsid, millal valmis olla. Aga loomulikult võib alati ette tulla üllatusi.

Metsast hakkas kostuma hõikeid ja koerte haukumist. Jahikoerad on hästi treenitud, niisama nad haukuma ei hakka. Järelikult olid nad märganud metslooma.

Veerand tunni möödudes kõlasid esimesed lasud. Saime teada, et umbes 150 meetri kaugusel metsateel jooksis metsseakari läbi. Kas õnnestus ka tabada, see esialgu ei selgunud. Kõlas veel laske, aga loomi oma silmaga näha ei õnnestunudki. Kokku kestis jaht paar tundi.

Saagi üle ei saa nuriseda

Loomi ei kohanud ka Margus. Hiljem selgus, et tema poole suundus kolm põtra, aga jääb teadmata, kas nad keerasid kuskil kõrvale ja pagesid märkamatult kahe varitseva jahimehe vahelt läbi või keerasid otsa ringi. Igal juhul pääseda neil õnnestus. See juhus oleks võinud olla Marguse jaoks esimene tabatud põder. Ta sai püssi rahulikult ilma puhastamata kotti tagasi panna.

Varem on ta tabanud kitsesid, viimati eelmisel aastal. Seekordne on tema jaoks tänavu alles teine jaht, esimene oli neli kuud tagasi, enne mereleminekut.

Ajujaht on tema sõnul seltskondlik üritus, kuhu minnakse ühiselt ja pärast jagatakse saaki ka ühiselt. Varitsusjaht on üksinda metsas kõndimine. Kui lumi on maas, on talvised ühisjahid lihtsamad. Enne meeste väljasaatmist on jäljekütid oma töö juba teinud ja siis on kergem loomi tabada.

Seekordseks saagiks oli kaks metssiga ja põdravasikas. „Nuriseda ei saa,” olid mehed rahul. Hiljem ühises lauas põdralihapraega keha kinnitades otsustati, et saagist tehakse konservi, mis jagatakse võrdselt kõikide meeste vahel. Järgmine ühisjaht planeeriti juba järgmiseks nädalaks.